Reekviem Kuusalu pastoraadile 4. osa

4.
Pidulaudade menüüsse kuulusid traditsiooniliselt fri­kadellisupp või värskekapsasupp, korralik ahjupraad kartulitega ning magustoiduks riisipuder kisselliga. Vahel tehti ka mannavahtu või kompotti vahukoorega. Aga peolaua naelaks olid just igasugused koduaia saadustest kastmed, hoidised ja salatid: marineeritud metspirnid, hapukurgiviilud, kõrvitsasalat, magushapud kapsad, marineeritud männiriisikad, vekitud paradiisiõunad, mustsõstratarretis, pohlamoos, mustrõikakaste, redisesalat, murulaugu-hapukoorekaste, pihlakamarjakompott tikritega ja mõndagi muud. Just need lisandid tõid pidulauale maitse- ja värviküllust.

Kõhutäie sai ka maksuinspektor
Pastoraadikultuuri vääramatu reegel oli, et külalist ilma kostitamata minema ei lastud. Kui midagi enamat ei jõutud pakkuda, siis tass head kohvi ja mõni suupiste ikka. Oli siis sisseastujaks mõni läbisõidul olev ametivend või kaugemalt kandi koguduseliige, kel õpetaja jutule asja. Ikka pakuti natuke hingepidet enne teele asumist.
Omasemate ja igapäevasemate külaliste kostitamiseks kõlbas ka igapäevasem toit. Kruubipuder (peenestatud tangud) pekikõrnekastmega, tangu-kartulisupp, tatrapuder koorekastmega jne. Ja kui tõesti midagi muud käepärast polnud, siis löödi mõni muna pannile ja praeti sinna juurde soolaliha. Külaline pidi mingi iva hamba alla saama.
Isegi maksuinspektor seltsimees Prommik, kes regulaarselt kord aastas meid külastas, pika päeva koguduse raamatupidamises tuhnis ja iga teenitud kopika pealt kõrgendatud tulumaksu välja rehkendas, sõi pastoraadi lõunalauas kenasti kõhu täis. Õhtul enne viimasele Tallinna sõitvale bussile minemist pakuti talle veel ka õhtueinet.
Ainult et siis ma panin alati tähele, et isa pidas söögipalve hästi pika ja põhjaliku ning mulle tegi patuselt magusat nalja piiluda, kuidas seltsimees maksuinspektor silmanähtavalt ebamugavust tundis ja kohmetult oma kokkupanemata käsi laudlina serva alla peitis. Jaa – pastoraadis häbenes temagi oma nõukogulikku uskmatust välja näidata.

Jõuluvalgus aknas
Meenub aga ka mu esimene jõulupilt. Jõulupuu pastoraadi suures saalis. (Saal oli nii suur, et Loksa koguduse diakon Nikolai Kalda oli selle kord sammudega ära mõõtnud ning öelnud, et tema maja mahuks tervenisti sinna sisse ja natuke kapsamaad ka.) Põrandale on maha rullitud suur vaip, mida vaid kirikupühade ja eriti tähtsate külaliste puhul kasutati.
Vanem vend Rein oli kuuse elektriküünalde vilkuma panemiseks mingi erilise seadeldise ehitanud. Nõnda vilguvad kuusel kaks valguskeed vaheldumisi. Aknaluugid on jäetud pärani, et jõuluvalgus ka välja paistaks. Alevi peatänaval jäävad inimesed ja isegi autod seisma, et jõuluvalgust imetleda.
Keset paksu nõukogude aega oli see sündmus, kui 24. detsembri õhtul mõnest aknast jõuluvalgus avalikult välja paistis. Aga sellest aknast oli see paistnud juba ennemuistsest ajast alates ja säras endiselt! Olgugi et ümberringi laiutas sotsialistlik realism koos ateistliku kasvatustööga. Sellest majast jäi jõuluvalgus ikkagi paistma!

Minu esimene sõiduriist
Vana helesinine kahhelahi, mida kaunistab esiküljel asuvas orvas napilt niuetelt kaetud kreekalik inimfiguur, õhkub mõnusat sooja. Hämaras saalis olijad istuvad sõõris kuuse ees. Keegi pereliikmetest mängib klaverit ja ülejäänud laulavad. Korraga kostab uksele oodatud koputus. Kui uks avatakse, on pastoraadi esikusse jäetud suur korvitäis kingitusi. Selle kõrval aga midagi veelgi uhkemat. Tumeroheline, läikiva iluvõrega ja säravate tuledega pedaalidega auto! Minu esimene sõiduriist!
(Järgneb.)
Mart Salumäe