Jumalarahva kodutee

Jh 14:1–7
Igaüks on oma elu jooksul teinud vähemalt mingisuguseid plaane, milleni tahaks jõuda. Need võivad olla päris väikesed ning nende saavutamine läheb kuidagi iseenesest ja märkamatult. Saab aga teha ka suuri plaane, milleni jõudmise viisid pole plaanijale endalegi päris selged. Tahaks midagi tõsist teha ja saavutada, aga kuidas? Tuleb kelleltki teiselt nõu ja abi paluda.
Jeesuse jüngrid olid sarnases olukorras. Nad olid mõnda aega juba Jeesuse juures olnud, kuulnud nii mõnestki suurest tõotusest ja näinud Jeesuse imetegusid. Viimasel ajal oli aga Jeesus rääkinud neile surmast ja ülestõusmisest. Surma kohta oli neil kogemus olemas, sest nende lähikonnas oli ju ikka mõni inimene surnud. Mis on aga see ülestõusmine, millest Jeesus räägib? Nende teada pidi see olema midagi jumalikku, suurt ja vägevat, millest ainult pühakiri kõneles. Jeesuse räägitav tulevikuväljavaade oli nii raskesti mõistetav. Ei ole siis imestada, et Jeesus peab neid julgustama ja ees ootavat selgitama.
Jeesus julgustabki neid ning kutsub uskuma temasse ja Jumalasse. Seda on nad omateada teinud, kuid teame meiegi, kui kergesti võib usk kõikuma hakata ja kahtlused tulla. Seepärast vajavad Jeesuse järgijad ikka julgustust – «teie süda ärgu ehmugu!». Koos sellega räägib Jeesus Isa majast, kus on palju eluasemeid. Jüngrid on jätnud Jeesusega koosolemise pärast maha oma maised kodud ja talle järgnenud. Mõned vennad on tahtnud isegi Jeesuse taevase aujärje paremal ja vasakul pool kohta saada. Kuid Jeesus ei räägi taevasest aujärjest, vaid taevasest kodust, kus on eluase iga uskuja jaoks.
See on paik, kus ei olda enam «võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed», nagu ütleb apostel Paulus (Ef 2:19). Seega oleme me võõrad ja majalised siin ja praegu ning meie tulevane ja tõeline kodu on taevas, mille poole me alles püüdleme. Sellest kodust Jeesus oma jüngritele rääkiski ja ütles, et sinna ei pääse keegi kuidas tahes, vaid tema kaudu. Tema ise on «tee ja tõde ja elu», mille kaudu me pääseme Isa juurde. Jeesus räägib meile kodust, mille poole oleme teel, mida ootame ja igatseme.
Olin aasta tagasi teenimas eestlasi Kanada läänerannikul Vancouveris. Nad on aastakümnetega oma elu seal nullist üles ehitanud, kuid ütlevad, et kõige raskemaks asjaks on nende jaoks olnud koduigatsus. Seda ei saanud kuidagi kõrvaldada ega millegagi asendada. See oli ja on neis olemas. Kardan, et meil, kes me elame oma kodumaal, on raske mõista seda igatsust ja pinget. Sügavamalt järele mõeldes peakski meie igatsus taevase kodu järele sarnane olema. Oleme praegu teel taevase kodu poole. Nagu jüngrid vajasid julgustust ja selgitust, nii vajame meiegi seda. Meilegi ütleb Jeesus, et tema on tee, tõde ja elu.
Mõiste «tee» ütleb meile, et meil peaks olema selge, kuhu läheme. Kuid maailmas on palju teid ja me ei tea, kuhu need kõik viivad. Igal inimesel on elus võib-olla korragi olnud reisides vajadus teed küsida. Küsida juhatust, kuidas soovitud kohta jõuda. On hea, kui juhatus on selge ja lihtne. Kui aga seletus on pikk ja keeruline, läheb kergesti meelest, millise nurga juures kuhupoole pidi pöörama või millist märki tähele panema. On nii hea, kui keegi meiega kaasa tuleb ja meid kohale viib. Loetud evangeeliumilõigus Jeesus aga just seda teebki. «Mina olen tee …» Ta ei ütle meile umbmääraselt: minge sinnapoole!, vaid võtab meid käekõrvale ja viib kohale. Kas saab veel turvalisemat teekonda olla, kui on tee koos Jeesusega, tema käekõrval?
Sõna «tõde» ütleb seda, et siin peaks meil tegemist olema millegagi, mis on tõeline, ehtne, mida ei ole kuidagi keeratud ega väänatud. Tõde on vastand väärale ja valele. See sõna toob meile meelde Tammsaare «Tõe ja õiguse». Inimene on oma elupäevadel ikka otsinud tõelist, ehtsat, õiget. Jeesus ütleb, et kes jääb tema sõnasse, see tunneb tõde ja tõde teeb tema vabaks (Jh 8:32). Jeesus räägib ka Tõe Vaimust, kes tuleb ja juhib meid kõigesse tõesse, kes võtab tema omast ja kuulutab meile (Jh 16:13–14).
Viimane mõiste, mida Jeesus meile siin nimetab, on «elu». Elaval ja elutul kehal ei ole näiliselt suurt erinevust. Nad näevad välja üsna ühesugused. Ometi on neil kvalitatiivselt väga suur erinevus. Elava keha kõik funktsioonid toimivad, ta liigub ja tegutseb, elutu on aga surnud. Tema osaks on veel ainult kõdunemine ja kadumine. Jeesus ütleb, et tema ongi selleks tulnud maailma, et meil oleks elu ja seda pealegi veel ülirohkesti (Jh 10:10). See elu, mida Jeesus annab, on meie uus kvaliteet. Meis on osa Jumalast.
Ainult Jeesuse läbi me saame Jumalat tõeliselt tunda ja jõuda kord tema juurde. Jeesus on see, kes meid kohale viib. Aamen.

 

 

 

 
Ants Leedjärv,
emeriitõpetaja