EELK – rahvakiriku ajalugu ja tänapäev 2. osa

EELK 100. aastapäeva kirikukongress 27. mail 2017 Tartu Pauluse kirikus

2.
Vastu võetud viiepunktilisest deklaratsioonist selgub, millised olid kirikukongressil kokku lepitud vaba rahvakiriku põhilised tunnused.
1. Eesti evangeelne luteri usu kirik kui vaba kirik. Kui kõneleme tänases kontekstis vabakirikutest, siis tähendab see iseseisvaid evangeelseid protestantlikke kogudusi, mis seisavad oma õpetuse ja elukorralduslike tunnuste alusel lähedal kalvinistlikele või reformeeritud kogudustele. Eestis esindavad sellist konfessionaalsust baptistid ja vabakogudused, ka endise nimega priilased. Sada aastat tagasi ei tähendanud vabadus konfessionaalset määratlust, vaid sõltumatust riigivõimust ja rüütelkonna patronaadiõigusest. Sealhulgas õigust iseseisvale omavalitsemisele nii koguduste kui kiriku keskvalitsuse tasandil. Uue põhikirja järgi ei sekkunud vabastatud rahvakirikus keskvõim ei riigi ega mõisnike tasemel kuidagi enam kiriku ega tema koguduste elukorraldusse. Hoolimata naasmisest episkopaalse kiriku juhtimismudeli juurde koos sooviga valida kirikujuhiks oma piiskop, ei soovinud kirikukongressil osalejad tagasi rootsiaegseid riigikiriku aegu, kui kirikupea määras või kinnitas ametisse riigivõim. Eesti kirik pidi olema vaba kirik, kus liikmed ehk kogudused valivad ise oma vaimulikud ja eri tasandi sinodikoosolekutel muud kirikujuhid.
Kirikukongressil olulise eestkõnelejana tegutsenud Johan Kõpp on defineerinud hiljem vabakirikut kirikupoliitilises mõttes riigist sõltumatu, ise ennast valitseva ja juhtiva kirikuna, mille vastandiks on riigi- või maakirik.6 Nõnda moodustati EELK sajandi eest episkopaal-sinodaalse korraldusega vaba kirikuna, mis siiski ei tähendanud seda, et kirik oleks ennast riigist lahti öelnud. Riigi ja kiriku lahutatus tähendas juhtimise lahus hoidmist, mitte teineteisest lahti ütlemist. Tollase omavalitsusega ühendusse astumine, et iseseisvuvale kirikule tagada legitiimne tegutsemine, hääletati ühe deklaratsioonina kongressil läbi ja leidis toetuse. Nõnda nähti koostöö jätkumist riigivõimu ja kiriku vahel ning kirikliku elukorralduse riigi seadustega reguleerimist loomulikuna.
2. Eesti evangeelne luteri usu kirik kui rahvakirik. Rahvakiriku tunnusteks on peetud läbi möödunud sajandi, tegelikult juba alates 19. sajandi keskpaigast, erinevaid näitajaid. Friedrich Daniel Ernst Schleiermacheri jaoks oli riigi eestkoste alt vabastatud rahvakirik kirik, kus sama keelt kõnelevad ja samasse rahvusesse kuuluvad kristlased moodustavad kirikusootsiumi (Kirchengemeinschaft)7. Hilisem Välis-Eesti peapiiskop Konrad Veem defineerib rahvakirikuks kiriku, kelle liikmeiks on rahva valdav osa.8 Kirikukongressil vastu võetud deklaratsiooni kohaselt määratleti rahvakiriku liikmetena kõik need, kes oma väljaastumisest kogudustest teada ei andnud. Rahvakirikusse kuulutakse ristimise alusel ja sellest lahkutakse isikliku avalduse alusel. Johan Kõpu sõnul ei nõua rahvakiriku mõiste mitte et terve rahvas tingimata tunnustaks sama konfessiooni, kuigi sellel muidugi on oma paremused, vaid seda, et teatavasse kirikusse koondunud rahva osas nähakse rahvast tervikuna, mitte liigitatuna eriosadesse.9
3. Eesti evangeelne luteri usu kirik kui erinevate rahvaste kirik. Erinevalt näiteks Lätist, kus moodustus kaks eraldi piiskopkonda, lätlaste kogudustele ja sakslaste kogudustele, millel olid ka vastavast rahvusest oma piiskopid10, läks Tartu kirikukongress teist teed. Eri rahvusgrupid ja luterlastest vähemusrahvused, näiteks rootslased ja sakslased, moodustasid kiriku sees oma praostkonnad, kuid mitte eraldi piiskopkondi. Deklaratsioonis sõnastatud põhimõtted, et rahvakirikusse võivad täisõigustatud liikmetena kuuluda kõigi rahvaste liikmed, kes seda soovivad, kusjuures nende huvid peavad olema kaitstud ning neile on tagatud õigus kiriku juhtimises osalemiseks proportsionaalsuspõhimõtete alusel, tagasid EELK ühtsuse. Ajaloost teame, et see ei lahendanud lõplikult rahvuste, peamiselt baltisakslaste ja eestlaste vahelisi pingeid kirikuelu korraldamisel, vaid päädis 1925. aastal riigi üsna näotu sekkumisega EELK konsistooriumi palvel ning Tallinna toomkiriku saksa koguduselt jõuga käest võtmise ja riigistamisega11.
4. Eesti evangeelne luteri usu kirik kui interterritoriaal­ne kirik. Eestlaste asualad ulatusid vabatahtlike ümberasumiste ning ka tsaariaegsete ümberpaigutamiste või küüditamiste tõttu kogu laiale Venemaale, kaugele üle 1917. aastal loodud Eestimaa rahvuskubermangu ja 1920. aasta Tartu rahulepinguga määratud Eesti Vabariigi piiride. Helsingi Eesti koguduse õpetaja, esimene punase terrori ohvrist veretunnistaja August Nigol (hukati Permis 16.08.1918)12 teab oma 1918. aastal välja antud raamatus nimetada, et väljaspool Eestimaad elas sel ajal 318 eestlaste asunduses Peterburi kubermangust Hiina ja Mongooliani välja hinnangulisel kuni 250 000 eestlast13. Ka kirikukongressile oli tulnud saadikuid eesti asundustest Venemaal14, mistõttu oli loomulik, et kongress lisas oma esimesse deklaratsiooni märkuse rahvakiriku tegevuse ulatusest väljaspool Eestit tegutsevates eesti asundustes. Kõige suurem eestlaste kogukond asus Peterburis (50 000 eestlast), samuti olid suured asundused Siberis (40 000 elanikku), Lätis (25 000 eestlast), Moskvas (8000) jne.15
5. Eesti evangeelne luteri usu kirik kui oikumeeniline partner. Kirikukongressi viimane deklaratsioon kinnitab asutatava kiriku koostöövalmidust ja osadust Venemaa teiste evangeelsete kirikutega, mis peaksid tekkima, kui Vene Ajutine Valitsus peaks oma kava kiriku ja riigi lahutatusest ellu viima. Selle kava kohaselt pidid tekkima Venemaa territooriumile rahvuste alusel iseseisvad vabakirikud16.

Rahvakiriku tegelikkus
Kui analüüsime sajandi eest sõnastatud deklaratsioone ning vaatleme neid omas ajas ja kontekstis, siis oli tegemist ambitsioonikate, samas ausate ja julgete printsiipidega. Need deklaratsioonid tegelesid tol ajahetkel kõige olulisemaga, kirikuelu ümberkorraldamisega Vene riigi koosseisu kuuluvas äsjaühendatud Eestimaa rahvuskubermangus. Me ei leia nendest viiest postulaadist viiteid aruteludele kiriku õpetuse või aluste üle. Õpetusküsimuste üle siiski arutati, seda põhikirja eelnõu lugemise ajal, kuid sellest arutelust ülevaate tegemiseks käesolevas ettekandes ruumi napib. Ka ei sõnastatud kirikukongressil kiriku rolli ühiskonnas konkreetsemalt kui vaba rahvakiriku ideena. See, millega iga vaimulik, köster, kiriku eestseisja või vöörmünder oma koguduses tegelema pidi, ei vajanud üle kordamist. Sajandi eest ei kujutatud ilmselt enesele ette olukorda, kus rahvakiriku liikmeskond võib valida ka kirikusse mittekuulumise, nagu see on osutunud kurvaks tõeks sada aastat hiljem. See vabadus kirikust soovi korral lahkuda anti kõigile, kuid keegi ei osanud ette näha, et rahvakirik jääb ise ühel päeval tegutsema koos rahvaga, kuid rahvas elab ja tegutseb ilma kirikuta. See on ühepoolne suhe või ilma vastuarmastuseta armastus. Kahe maailmasõja vaheline aeg jäi tõenäoliselt liiga lühikeseks, selleks et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik saaks eestlaste jaoks päris oma kirikuks. Paljude koguduste pastorid olid veel pikka aega saksa soost. Nõnda esindasid nad endiselt sümboolselt härraskiriku mentaliteeti, isegi kui need vaimulikud tegelikkuses olid rahva teenistuses kõige paremas mõttes. Eesti Vabariigi algusaastatel kiriku suhtes valitsenud vasakpoolsete poliitiliste jõudude ebasõbralikkus mõjutas samuti oluliselt kiriku ja riigi suhteid. Pingeid lisas Eesti Vabariigi maareform ja koguduste maade tasuta riigistamine, mis võttis kogudustelt sissetulekud ning vaimulikelt ja teistelt töötegijatelt palgad.
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik sai 1917. aasta kirikukongressil asutatud vaba rahvakirikuna ning on tegutsenud sellisena kahe maailmasõja vahelisel võimalusterohkel ajal, aga ka läbi keeruliste aegade, nii okupeeritud ja kirikuvaenulikus Eestis kui kibedat põgenikuleiba maitstes paguluses mujal maailmas.

Rahvakiriku olev ja tulev päev
Täna oleme taas kord Tartus ühiselt koos kirikukongressina. Kuna kirikukorralduslikult oleme praegu oluliselt paremas olukorras kui sajandi eest, mil kirik vajas identifitseerimist ja struktureerimist, ei ole meil vaja seekord deklareerida midagi kiriku omakorraldusliku elu tarvis. Küll aga on meil ka seekordsel juubelikongressil soov kiita heaks viis deklaratsioonipunkti, mis sõnastavad EELK kui Eesti vaba rahvakiriku ülesande tänases päevas meie sekulaarses ühiskonnas.
Tahan oma ettekande lõpuosas avaldada mõtteid meie seekordse juubelikongressi viie deklaratsioonipunkti üle, mis loodetavasti täna pärastlõunal kongressi delegaatide heakskiidu saavad. Need viis lauset püüavad taasmõtestada EELK kui vaba rahvakiriku rolli tänases päevas meie Eesti ühiskonnas.

Urmas Viilma, EELK peapiiskop