Jeesus teeb halvast puust hea puu

Mt 12:33–37
Variserid süüdistasid Jeesust koostöös saatanaga. Nimelt et Jeesus ajab saatana abil välja kurje vaime. Pühapäeva evangeelium on lõpuosa Jeesuse vastusest variseridele. Variserid peavad nõustuma, et Jeesuse teod on head. Ta aitab hädalisi. Käesolevas juhtumis teeb Jeesus kuuljaks ja nägijaks inimese, kes oli enne tumm ja pime.
Mida tähendab peres selline inimene? Tõenäoliselt enamik meist ei oska isegi ette kujutada, mida tähendab see sellele inimesele ja ta lähedastele. Kuidas tumma ja pimeda inimesega suhelda? Kuidas õpetada talle maailmas elamist ja hakkama saamist? See on suur õnnetus nii sellele inimesele kui ka ta lähedastele. Jee­sus aga lõpetab selle olukorra. See on imeline ja suur heategu.Kui Jeesus oleks tegutsenud saatana abil, siis ta teod poleks olnud head. Ja kuna Jeesuse teod on head, siis on ka tema hea.
Inimesed vajavad nii enesest kui ka teiste poolt lugupidamist. Nii enamasti peetakse end headeks inimesteks. Aga inimese üle otsustatakse ta tegude järgi. Kui ta teod on head, siis peetakse teda heaks ja vastupidi.
Võib juhtuda, et inimene ennast heaks pidades ei märka oma egoismi. Ta ei tee armastuses häid tegusid. Ja talle võib olla üllatuseks, et teised ei pea teda heaks.
Kiriku õpetuse järgi on inimene sündides rikutud. Ta on patu kaasa saanud ja see teeb ta halvaks. Inimene elab patu mõju all ja teeb palju pattu. Ta kannab halba vilja. Lapse patte ei märgata või sallitakse. Täiskasvanu patte ei sallita nii kergelt. Täiskasvanule on patu eest ette nähtud isegi kriminaalkaristused.
Iga normaalne lapsevanem tahab, et ta lapsel läheks elus hästi. Paljud panustavad laste arengusse ja koolitusse. Tahetakse, et lapsed head eluvilja kannaksid. Selleks on eelkõige vaja, et Jeesus teeks lapsest hea puu. See toimub lapsi usus kasvatades ja ristimise läbi Jumala lepingusse astumises. Usu ja ristimise kaudu saab inimene heaks puuks, kes head eluvilja kannab. Ta on siis patu võimuse alt vabastatud. Inimese ülesanne on teha häid tegusid, kanda head vilja nii siinses elus kui igaviku jaoks.
Hea eluvilja kandmiseks ei piisa kooliharidusest, ettevõtlikkusest, intelligentsusest ega muust heast, mille inimene on saanud Jumalalt kingitusena. Need kõik on vajalikud, aga neid kõiki võib kurjasti kasutada. Ilma Jumalata tihti ka kasutatakse. Hea eluvilja kandmiseks on vaja inimeses põhjalikku muutust. Seda muutust ei saa inimene ise teha. Ta võib aeg-ajalt tahtejõu kokku võtta ja üritada õigesti elada. Kuid mõne aja pärast peab möönma, et tahtes teha head, teeb ta ometi paha.
Kes vabastaks inimese sellest needusest? Jumal vabastab. Hakates uskuma Jeesusesse ja saades ristitud, saab inimene vabaks patu sunduses elamisest. Jumal teeb ime, et inimene saaks tõesti elada õiguses ja armastuses.
Jumal armastab inimest ja andestab talle patud. Inimene, võttes vastu Jumala armastuse, andestab enesele ja ka teistele. Ta hakkab siis Jumalat, ennast ning ligimest armastama. Selline inimene tahab, et kõigil inimestel ja ka loodul läheks hästi. Ta rakendab oma andeid armastuses. Selle armastuse reeglid ei lähtu maailma arusaamistest, vaid Jumala reeglitest, mis maiselt mõtlevale inimesele jäävad lõpuni kättesaamatuks. Need reeglid annavad inimesele ainuvõimaliku õnne. See õnn on eelkõige igavene elu, aga ka rahu ja rõõm südames, tõelised sõbrad, kokkuhoidev perekond ning aineline edukus.
Pöördumine Kristusesse annab aluse kanda head vilja ja seda rikkalikult. Kui pöördume Kristuse poole, siis Jumal annab oma armu avansiks. Aga edasi tuleb omalt poolt hakata kõike seda tegema, mis elu üles ehitab. Jumala arm on usklikuga ka edaspidi. Kuid töö tegemine ehk vilja kandmine on inimese ülesanne, nii nagu Jumal loomise järel korraldas: „Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma” (1Ms 2:15).
Elus on palju asju, mida inimene ihaldab, aga kui see ei ole Jumala käsuga kooskõlas, siis see on hukatuseks. Jumala käsud suunavad vahet tegema, mis elu üles ehitab ja mis maha kisub. Inimene ei jõua vigu tehes nendest piisavalt elu õppida, sest elu on liiga lühike, et kõigest aru saada. Pealegi ilma Jumala ilmutuseta ei saagi inimene peamistest elutõdedest osa. Ta ei avasta neid oma silma ega kõrvaga ega neid täiendavate aparaatidega. Kui ta aga Jumala tõed Tema ilmutusest, mis on kokku võetud piiblisse, kasutusele võtab, siis kogeb ta elu kindlat alust ja õnnestumist. Siis kannab ta palju vilja.
Jeesusega koos elades inimene väldib pattu. Isegi sõnadega võidakse patustada. Elu lõpus ja viimses kohtus tuleb kõige eest aru anda. Kord on inimesel viimne kohus. Oma eluga on ta määranud selle, kas saab Kristuse armus kohtust läbi või saadetakse ta põrgutulle. Kas ta elutöö põleb tules või saab ta selle eest palga. Aamen.

 

 

 

 

Ülo Vaher,
vanglakaplan