Jeesuse nime pärast peaksime olema edukad Jumalas

Me teame, et ükski, kes on sündinud Jumalast, ei tee pattu, sest Jumalastsünnitatu hoiab ennast ja kuri ei puuduta teda. Me teame, et meie oleme Jumalast ja et terve maailm on kurja käes. Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu. Lapsed, hoiduge ebajumalate eest!

1Jh 5:18–21

Johannese kirja viimane lause on mõtlemapanev. Kirja saajateks on ju usklikud, Jeesuse järgijad, Jumalale pühendunud vagad inimesed, ja siis korraga selline lõpumanitsus: lapsed, hoiduge ebajumalate eest! Nagu variseks kõik eelnev Johannese selgitustöö põrmu, kui eksime selle viimase lause vastu. Apostel Johannes pole naiivne, ta teab, millised on ohud, kus kurat varitseb, kus märkamatult langetakse – ebajumalateenimine ohustab igaüht meist eraldi ja rahvast tervikuna.
Paastu ajal oleks paslik tegelda enesevaatlusega, avada Exceli tabel ning märkida sinna üles, mis täidab meie päevi, millega tegeleme. Üllatusega võime avastada, et see napp aeg, mis jääb üle magamisest ja söömisest, on pühendatud raha, võimu, karjääri, naudingu, kehakultuse, mugavuse, hüvede, asjade … maailma teenimisele. Seal, kuhu jätame oma aja, energia ja tähelepanu, on ka meie süda         (Mt 6:21).
Lihtsa heaolu taotlemine ilma sügavama seesmise eesmärgita iseloomustab pealiskaudset, enesekeskset ning isekat elu. Sellise arusaama kohaselt kulgeb kõik hästi siis, kui meie vajadused ja soovid on kergesti rahuldatud ning keerulisi ja ebamugavaid olukordi on võimalik vältida.
Me oleme siis võtja ja saaja rollis, soovimata ise eriti midagi anda. Kogume ja korjame, meie identiteet seostub omandiga ja nii ei suudagi me sõnastada enam suuri eesmärke. Vaimulikena igatseme raha ja võimu lähedust, et ise mugavamalt ja paremini ära elada, et olla selle maailma silmis edukad. Ja unustame Tõelise, et Jeesuse nime pärast peaksime olema suutelised ka kõike seda jätma, et olla edukad Jumalas (Mt 19:29j).
Kõik see, mida omame, võib aga kaduda kähku, hajuda nagu petlik miraaž, kuivada nagu rohi väljal (Js 40:6j). Tänapäeval piisab mõnikord töötuks jäämisest, et kaotada kõik – kodu, pere, sõbrad, lugupidamine …
Piisab eksimusest või kellegi solvamisest, mis võimendatakse üleriiklikuks peksutalguks, ja taas on kõik läinud vett vedama. Või tabavad meid õnnetused ja hädad, mis purustavad meie rahuloleva ja muretu meelelise maailma kildudeks.
Ja meile ei jäägi alles muud kui see viimane potikild, millega tuhas istudes oma paiseid kraapida, nagi Iiob seda tegi (Ii 2:8). Ja siis ta tuleb ja ütleb: „Nea Jumalat ja sure!“ (Ii 2:9). Ja kui me neame pettunuina, siis kummardame lõplikult selle maailma valitseja ette (Lk 4:7) ning sureme kibedusse, tühjusesse, meeleheitesse, lootusetusesse tühja lõhkise küna kõrval.
Õnneks või kahjuks paljud meist ei lange kunagi nii põhjatusse sügavusse (Ps 130). Õnneks, sest kannatuses iseenesest ei ole midagi nauditavat ega head, kahjuks aga seepärast, et nii me ei pruugi saadagi teada enda kohta tõde, kas me suudame üldse loota kellelegi seal pimedas orus (Ps 23) või jäämegi nutma kaotatud maailma üle. Vaid pimeduse, kannatuse, kurja ja surmaga silmitsi seistes saame teada, kus on meie süda päriselt, kes on meie südames päriselt.
Raamatus „… ja siiski tahta elada“ jõuab Viktor Frankl oma läbielamiste üle mõtiskledes järeldusele, et nende inimeste erinevus, kes olid ellu jäänud ja kes hukkunud koonduslaagris, seisnes selles, kas nad suutsid leida oma olemasolule mõtte, kas neid kandis miski ka seesmiselt. Need, kes uskusid kõrgematesse väärtustesse, pidasid kauem vastu ja kogesid suuremat rahu.
Frankl taipas vangilaagris olles, et need, kes ka kõige kohutavamates tingimustes hoidsid alal elu ja olemise mõtte, olid kannatustele palju vastupidavamad kui need, kes seda leida või hoida ei suutnud. Kuigi neilt kõigilt oli võetud kõik – kodu, vara, pere –, oli mõnel neist miskit veel, mida ei saanud võtta. Ja see tegi nad tugevaks nagi Iiobi.
See ees- ja seesmärk on meiski, kui oleme ära tundnud Tõelise, kui usume, et oleme Kristuses ja seeläbi igaveses elus. See täidab ja kannab meie olemist. Küll kuri võib võtta meilt kõik, aga mitte seda. Kui me just ise ei anna seda ära, olgu kristlasena või rahvana. „Kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei näe surma iialgi,“ ütleb Jeesus (Jh 8:51).

 

 

 

 
Margus Kirja,
Jõelähtme koguduse õpetaja