Jumala loomistöö imelisest jätkumisest

Ap 2:1–13
Herbert G. Wells kirjeldab oma fantastikaromaanis „Inimjumalad“ inimese kokkupuudet teise reaalsusega. Romaan on kirjutatud 1923.aastal ja see on autori pilk tulevikku. Fantastikas on ju kõik võimalik. Uues reaalsuses on kõik väline täiesti teistsugune ja täiuslikum. Minategelast paneb aga hämmastuma üks asjaolu. Need täiuslikud olendid, inimjumalad, keda ta seal kohtab, kõnetavad teda tema oma kodukandi keelemurdes. Kuidas see on võimalik, eriti kui arvestada seda, kui kiiresti keel isegi meie ajas on muutunud? Lõpuks selgub, et kõnelejad ei kasutagi verbaalset keelt, vaid annavad oma sõnumi üle vaimselt. Iga inimene, kes sellises vestluses osaleb, tõlgib selle, mida kuuleb, oma keelemurdesse ja nendesse mõistetesse, mis talle on tuttavad. Osa sõnu läheb aga kaduma. Kaduma lähevad need sõnad, mille taga ei ole kuulajal mõistelist keeleruumi. Kuuled ja ei kuule mitte. Erinevad inimesed kuulevadki erinevaid asju.
Apostlite tegude raamatus kirjeldatud nelipüha sündmus kõneleb imest, mis oma olemuselt sarnaneb palju eespool toodud näitega. Jumal kõneleb inimesega. Mismoodi inimene seda vastu võtab, sõltub väga palju sellest, milline vaimne ruum on inimeses eelnevalt olemas. On neid, kes ütlevad, et Jumal ei kõnele üldse. On neid, kellele on tähtis sündmuse väline külg: palju rahvast, suur kohin, hargnenud tulekeeled ja keeltega rääkimine. On ka neid, kes näevad sündmuses Jumala loomistöö imelist jätkumist, ehkki vahepeal võib olla ajas pikki perioode, kus Jumal on vaikinud.
Tõsi on see, et nelipühad ei ole sattunud päris juhuslikule kohale. Algselt oli nelipüha maa­harimisega seotud püha, millega lõpetati varajane viljalõikus. Seda püha peeti viiskümmend päeva pärast hapnemata leibade püha. Nelipühaga seostati ka seaduse andmist Moosesele Siinai mäel. Seoses Jeesusega saavad varasemad pühad uue sisu ja tähenduse. Seal, kus rahvas tänab Jumalat imelise juhtimise eest, kõnetab Jumal neid oma kohalolekuga. Jumal on uuendanud maa näo, Jeesus on Lunastaja.
Kahtlematult on kirjeldatud nelipüha loo üks väga oluline järelemõtlemise teema keeltega rääkimine. Ekstaatilist keeltega rääkimist tuntakse nii Uue Testamendi lehekülgedel kui ka tänapäeva karismaatilises usuelus. Keeltega rääkimist seostatakse just Püha Vaimu tööga. Apostel Paulus kirjutab aga, et ekstaatilised kõned vajavad tõlkimist (1Kr 12 jj). Tänases loos imestavad kokkutulnud pealtvaatajad, et galilealased kõnelevad nende sünnimaa murdeid. Raamatu kirjutaja peab siis oluliseks rõhutada, et tegemist oli arusaadavate keeltega, mitte mingi „taevase keelega“, mida lihtsal inimesel on võimatu mõista. Erinevad inimesed eri rahvustest ja keeltest kõnelevad Jumala kohalolekust. Eriline kogemus ei kuulu ainult ühele rahvale.
Antud keeltega rääkimise imele on Vanas Testamendis üks mõtlemapanev paralleel. Paabeli torni ehitamise loos takistab Jumal inimeste uhkustavaid plaane. Ta segab nende keele, et nad üksteise keelt ei mõistaks (1Ms 11:7). Kus Jumal võtab oma õnnistuse, ei saa inimesed enam aru üksteise keelest ja sõnadest. Üksteisest möödarääkimine, samade mõistete erinevalt tõlgendamine on üks peamisi põhjusi tülidele ja arusaamatustele. Nelipühal aga annab Jumal oma Püha Vaimu juhtimise. Inimesed saavad rääkida Jumala suurtest tegudest isegi eri keeltes ja kultuurides.
Jumala kohaloleku kogemust ei ole põhjust otsida ainult pühakirjast. Samamoodi on Jumal tegev ka meie ajas ja ruumis. Hageri vennastekoguduse palvemaja saab sügisel kahesaja-aastaseks. Olen mõelnud sageli sellele fenomenile, mis on seotud vennastekogudusega ja üldse inimeste poolt tehtava vaimuliku tööga. Palvemajas on seinaäärsete pinkide kohal kaks tumedat triipu. Kõigis tekitab suurt elevust, kui saadakse teada, et need on inimeste turja ja pea jälg, mis on aastate jooksul jäänud seinale. Siis tavaliselt küsitakse, kas tõesti on palvemajas käinud nii palju inimesi. On küll.
Tänases kontekstis mõtlen ma aga sellele kuulutusele ja nendele kuulutajatele, kes on selle rahva kokku toonud. Mis on olnud viimselt see meelevald, mis on inimesi nõnda puudutanud? Vennastekoguduse vendade näol on ju tegemist lihtsate inimestega, kellel üldiselt ei olnud teoloogilist haridust ega erilisi teadmisi piibli tõlgendamisest. Pigem rääkisid nad ühe või teise kirjakoha juures oma kogemusest ja tunnetest. Mõnel tuli see natuke paremini välja kui teistel. Jutu iva oli olemas Püha Vaimu kaudu. Inimesed, kes olid kokku tulnud, kuulsid vendade ja õdede tunnistustes, nende omas keelemurdes Jumala suuri asju. Tõsi, nii nagu nelipüha päevil, on olnud läbi kogu ajaloo ka neid ilkujaid, kes ütlevad: „Nad on täis magusat veini!“. See aga ei tee nelipüha imet tühjaks, pigem kinnitab seda. Inimene kuuleb, kui kuuleb. Kirik sünnib üha uuesti Püha Vaimu osaduses.

 

 

 

 

Jüri Vallsalu,
Hageri koguduse õpetaja