Olla rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga

Te teate täpselt, et Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel. Kui öeldakse: „Nüüd on rahu ja kindel olek“, siis langeb äkiline hukatus nende peale nagu sünnitusvalud lapseootel naise peale, ja nad ei pääse pakku. Teie aga, vennad, ei ole pimeduses, nii et see päev saaks teid tabada nagu varas. Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole öö ega pimeduse lapsed. Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained, sest magajad magavad öösel ja joomarid on joobnud öösel. Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem kained, rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga, sest Jumal ei ole meid asetanud viha alla, vaid pääste saamiseks meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kes meie eest on surnud, et meie, kas me oleme ärkvel või magame, üheskoos temaga elaksime.
1Ts 5:2–11
Saatsin viimsel teekonnal saja kolme aastast memme. Kogu oma elu oli ta hoolsalt arvet pidanud. Arveametnikuna töötanud. Kõik ta elus oli täpne ja planeeritud. Poeg ütles, et emaga on lihtne, alati teadis memm täpselt, kuidas kõik peab olema, aga ta pole sundinud meid, lapsi, kunagi. Varasest noorusest peale oli ta päevade kohta ülestähendusi teinud. Mul lubati vaadata. Imekspandavalt kauni käekirjaga täidetud vihikud, mitte ainult arvud, et palju või mida kulutatud, vaid päeva sisu. Kellega kohtuti, külas käidi. Sugulaste-tuttavate tähtpäevad ja nende hulgas palju luuletusi, sügavaid, südamlikke.
,,Enestele märkamata oleme samamoodi hakanud tegema, ka lapselapsed neljandasse põlve. Miks, ei tea, on kuidagi harjumuseks saanud. Samas hoiab kuidagi värske ja elus, kui paar rida päevast paberile paned,“ mõtiskles lahkunu hallipäine professorist poeg.
Lihtne ema võib vaimulikult rohkem õpetada kui kogu koolist saadaolev tarkus. Mõnes luulereas tuleb selgus kui valgus ilmsiks võimsamalt kui targas raamatus. Memm oli oma ridades kõnelnud värsikeeles palju aegadest, oli ta ju sündinud veel keisririigi ajal. Aga ajatu hõljus selle kohal. Lapselapselaps luges memme 1952. aasta vihikust ärasaatmisel – Üle aegade Jumala aeg. Nii palju jäi meelde. Kahju, et ei taibanud küsida endale. Aga seegi on õnnistuseks piisav.
Psalmist palub Jumalalt tarka südant, selleks peab Jumal esmalt õpetama aega arvestama. Sest see on Jumala and, millega peab hästi ringi käima. (Ps 90:12)
Portreefilmis „Igapäevaelu müstika“ preester Vello Salost on kõnekas lõik või kaadrid, kus Jaan (Kaplinski) ja Endel (Vello Salo) vestlevad vaikides. Hoiavad vaikides kätt ja see sõnadeta kõne on nii tugev, et raputab. Sama tugevalt kui Roman Toi pisarad laulukaare all „Põhjamaa“ hingamise hääles. Mõnes hetkes võib olla kogu elu ja veel rohkematki. Seda tabavad ilmselt need, kellele Jumal selle kingib.
Aeg on vahel nõnda tasa, et ei ole märgata, alles siis ta tuleb meelde, kui sul aeg on ärgata.
Pisikeses hubases kinosaalis, kus filmi vaatasime, vappus ebaloomulikult tugevatest naerupahvakutest üks praegusaja tuntud poeet. Vappus ja hõiskas. Hiljem, kui filmi autorile küsimusi esitati, kõneles filmimees, kuidas nad on Velloga sõpradeks saanud ja kuidas on ajamõõde temas hakanud muutuma. Äkki raksatas kõvahäälne bass: „Tubli poiss, aga ütle, kust kohast sa neid vanamehi leiad.“ Ärkasime korrapealt kõik, ärkasime pühast lummusest, mille oli lõhkunud küündimatus.
Ain Kaalep on kirjutanud: Kolm väge on inimese peas: väljamõtlemise vägi, rittaseadmise vägi, äraunustamise vägi. Kolm väge on inimese südames: armsaksvõtmise vägi, omakshoidmise vägi, vihakiskumise vägi.
Kui sinu valgus su sees on pimedus, kui suur on siis pimedus?
Raamatukoguhoidja vaatas mind kummalise pilguga ja ütles: „Viisteist aastat ei ole siit keegi ühtki luulekogu laenutanud. Tegin kunagi pingerea: ajaviitekirjandus, esoteerika, eneseabi, ehitus-remont. Aga luulet pole keegi aastaid laenutanud.“ Otsisin üht kunagi olemas olnud, aga nüüdseks kaduma läinud mõttelõngajupikest sõbralt. Kodus lehekülgi keerates vaatan, et osaliselt olid Ain Kaalepi luulekogu („Järvemaastikud“, 1968) lehed lahti lõikamata. Kas rahvas teab, et Elvas elab prohvet, kes pimeduse 1962. aastal on laulnud valgusest, iseseisvumise saabumisest, pimeduse matustest, laulnud aomaastikest:
„Mitte prohvet ei taha ma olla … tahaksin ütelda, et agu on saabunud. Tahaksin rääkida hommikust ja keskpäevast. Sajandeid tuleb võtta tõsiselt – sajandid kaaluvad palju. Peaaegu kõik teavad, et praegu on ao sajand.
Palakais laibad käivad ringi ja kähisevad õhtust, Oo ka hommikust, aga hommikust ilmatu suurel kalmistul, kus ainult uimased hauarüüstajad jaburdavad elule hümne. Mitte prohvet ei taha ma olla, aga seda ma ennustan, et laibad maetakse maha …“
Paulus teab, et valguse lapsed peavad olema matnud endise kõlbmatu ja ülle võtma usu, armastuse ja päästelootuse.
Julgustage üksteist, kosutage heaga.

 

 

 

 

Enno Tanilas,
Karula koguduse õpetaja