Olla valmis imega kohtuma

Jh 11:47–53
Tänu taevale, et Johannese evangeeliumidesse on kirja saanud mõned lõigud, mille juures Jeesuse eemalolu on sama kõnekas kui Issanda teod ja tähendamis- ning õpetussõnad. Need read aitavad meil selgemalt näha lunastusloo arenemist ja selle mõistmist Jeesuse kaasaegsete poolt. Mõnd näidet esile tuues alustaks lõiguga Jh 3:22–30. Jeesus oli apostlitega läinud Juudamaale ja Ristija Johannes selgitas oma mõneti segaduses olevaile jüngritele viimaks Jeesuse olulisust väga lihtsalt, öeldes: „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.“
Veel ka Jh 20:1–14. Varasematele sündmustele tuginedes peaks justkui selge olema. Jeesus on surmatud ja ka tema matmispaik on teada, aga – teda ei ole. Jeesust ei ole hauas. Nende südames, kes Jeesusega koos käinud, on segadus, ärevus, rahutus. Polegi vast head sõna iseloomustamaks seisundit, kui kaotad oma Issanda. Aga siis – piisab vaid ühest sõnast. Jeesuse lausutud nimest, saamaks kinnitust, et Jeesus tunneb ja teab inimest, kes ta ees seisab (Ilm 3:5).
Tänane evangeelium on võrreldes eelnevate näidetega hoopis teise tooniga. Siin ei häiri kohalolijaid, et Jeesust, kelle üle aru peetakse, kohal pole. Suurkohtu kokkukutsumise vahetud põhjused on salmides Jh 11:45–46 esile toodud. Paljud juudid hakkasid Jeesusesse uskuma. Need aga, kes vajasid tuge mõistmaks, mis Laatsaruse surnuist äratamine võiks nende usule tähendada, läksid oma vaimulike õpetajate juurde. Läksid lootuses saada kinnitust, et Jumalalt selgeid suuniseid saada.
Oleks huvitav teada, mis arvamusel toimunust olid variserid, kes, nagu evangeeliumidest teada, uskusid ülestõusmisse. Paistab, et nad isegi olid kimbatuses, küsides: „Mida me teeme?“, sest äkitselt oligi tõeks saanud see, mida nad ise uskusid ja kuulutasid. Või oli see liialt tõene, liialt täiuslik, liialt vahetult Jumalik?
Igal juhul nõu Jeesus tappa ei tuginenud mingil kombel usulistel põhjustel. Ometi oli religioossete nõuete järgimine sellele seltskonnale nii tähtis, et päeval, kui siin langetatud otsus teostus, ei läinud nad Rooma kohtukotta sisse, et end mitte rüvetada ning et saaks jumalakartlikult paasapüha tähistata. Küllap tegi seda ka Kaifas, sest oma ülempreesterliku ülesande, leida ohvritall kogu rahva pattude eest, oli ta täitnud.
Harutihti kuuleme aga sõnu „teie ei tea mitte midagi ega mõtle, et teile on parem, kui …“. Ja need pole mitte hoitud erilisteks juhtudeks, kui miski puudutab meie usu aluseid või kui otsustamisel on elu ja surma küsimused. Ometi võivad need tervet elu, ka igavikulist, mõjutada. Seega usun, et Johannese evangeeliumi sõnum ei taha mitte lihtsalt kirjeldada, kuidas toona Kristuse kannatuslugu arenes, vaid soovib suunata me eneste mõtted just paastuajal sellele, kuidas meie Issanda imedega kohtudes reageerime. Kindlasti usume, loodame ning püüame oma oskuste ja võimete piiril looduid armastada, aga kui reaalsuseks saab Jumala tahe, võime ikkagi osutuda kahtlejaiks. Sarnaselt nendega, kes olid tunnistajaiks Laatsaruse surnust ülesäratamisele.
Ja mida me üldse mõistame imelisena? Kas mitte kogu meie elu? Ja kas mitte ka neid elusid, millega me seotud oleme? Või osutume kaifalasteks, kes enesele aru andmata ka igapäevaselt võtavad enesele õiguse kaasteelistele öelda: „Te ei tea midagi. Mina ütlen, kuidas ja mida teha tuleb.“ Kui meile neid sõnu öeldakse, eks tunne me siis kui just mitte alandatust, siis vähemasti eraldatust. Kuis võime aga ise sedasi toimides eeldada, et me teamegi paremini? Kas ikka võime inimestena otsustada teiste elude üle? Eriti olukorras, kui sellel on mõju maise elukäigu või igaviku üle. Samas, nii mõnigi kord me kasutame eneste meelest neid täiesti süütutes olukordades, järelemõtlematult ja aru andmata tagajärgedest.
Kaifase sõnad said teoks, mitte küll tema enda tahtest. Kahtlen aga, kas me ise suudaksime vastutust lõpuni välja kanda ja mitte otsustaval hetkel vabandada, kui mõni „ettekuulutus“ täitub. Pigem sarnaselt suurkohtunikega ei lähe me lõpuni, et mitte rüvetuda. Halvimail juhtudel veel parastame: eks me öelnud!
Viimselt pole ju meid ülempreestriteks seatud. Et poleks kaksipidi mõtlemist, toob epistel Hb 9:11jj esile, kes teab ja kelle sõna viimselt maksab. Hea on, kui me ei asu oma mõtete ja arusaamadega Jumala ja kaasinimeste vahele. Oma piiratuses saame vaadata korraga ühes suunas. Kui keskendume kaduvale, võib Jumala hääl, mis meid sarnaselt Aabrahamiga hüüab ning meie ja kaaskondlaste elu muudab, kuulmata jääda.
Olgu meil siis kindlat meelt Jumala imelist teotsemist eneste keskel kogeda, vastu võtta ja anda tunnistust sellest, et meilegi nagu Laatsarusele on Issand öelnud: „Tõuse üles!“ Kindlasti on enam siis neid, kes hakkavad uskuma, ja meil enestel lootust saada kätte igavese pärandi tõotus.

 

 

 
 
Aare Vilu,
Vara koguduse õpetaja