Potteri kasti ja Joseph Fletcheri kristliku eetika kasutamine religioossete põgenike teema käsitlemisel 2. osa

2.
Mõnel juhul on religioossuse rõhutamine asjakohane, näiteks isik põgeneb religioossete gruppide konflikti tagajärjel. Oluline on religioossus aga põgeniku tuleviku seisukohalt: kas religioossed põgenikud on suutelised religioosse tava ehk piirangute tõttu kohanema sihtriigis? Seega teave religioossete konfliktide ja religioossete iseärasuste kohta oleks oluline ning kirikud peaksid teavitama nii oma kogudusi kui ka koguduseväliseid isikuid.
Kant on defineerinud kategoorilist imperatiivi järgmiselt: toimige nii, et teie valikud muutuksid universaalseks seaduseks. Universaalsus tähendab ühtlasi selle sõnastamist, mida inimene kunagi teha ei tohiks. Universaalsus tähendab kohustuste määratlemist – rangeks kohustuseks on mitte teist inimest kahjustada, vääriliseks kohustuseks on abi andmine. Tõeline moraalne kohustus peaks toetuma kõrgemale tõele, kõrgem tõde saab opereerida ainult tõeste faktidega. Seega kristlane peaks armastama tõde ja otsima fakte ning kasutama tõde oma otsuste tegemisel.
Kuid põgenike aitamiseks ei piisa ainult tõejanu deklareerimisest. Joseph Fletcher (1905–1991)1 on pakkunud kristlikust eetikast lähtuvaid printsiipe. Kõige aluseks on armastus, mis lähtub kristlikust nõudest armastada jumalat ja oma naabrit. Armastus on alati subjektiivne, isiku hoiakutest sõltuv. Seetõttu on huvitav võrrelda Fletcheri inimlikku armastust jumala armastusega (caritas). Jumala armastus on kiretu, ta üldine heatahtlikkus ilma emotsioonita, ta rohkem kui jumala ratsionaalne tahteakt.2
Armastus realiseerub õigluse kaudu. Õiglus ei tohi olla sõnakõlks – ta peab väljenduma isikutevahelises kontaktis nende käsutuses olevate ressursside õiges hindamises ja deklareerimises, teisele isikule võimaluste pakkumises, kohustuste võtmises ja võrdses jaotamises. Armastus ei tohi olla vastutasu nõudev. Kristlik armastus peaks olema ilma enesekasuta. Seetõttu on üsna kummaline armastada põgenikke selle pärast, et nad on valmis tegema eestimaalaste poolt ära põlatud tööd minimaalse tasuga. Kristlik armastus peaks rahuldama võimalikult suurt hulka inimesi. Mis saab aga siis, kui suurem osa inimesi mitmesugustel põhjustel pole põgenike, sealhulgas teatud religiooni esindajate saabumise üle õnnelikud?
Õiglus on mõttetu ilma tagajärjeta, ta peab tooma õigluse subjektile soovitud tagajärje. Seega pole olemas üldist abstraktset kristlikku armastust – armastus võib teatud juhtudel olla kahjulik, kui ta ei vii soovitud tagajärjele või viib moraalitutele tagajärgedele. Fletcher kasutab tagajärgedega seoses sõna pragmatism. Fletcheril pole pragmatism mingi üldine abstraktne idee, vaid ta seostab pragmatismi alati reaalse inimese reaalse käitumisega situatsioonis.
Kristlik moraalsus ei saa olla õige ilma konteksti arvestamata. Tagajärjed määravad, kas inimene käitus õigesti või valesti. Iga moraalne väärtus konkreetses situatsioonis on otsustus edasi tegutsemiseks, mitte lahend. Religioosselt on õige selline käitumissuund, mis suurendab armastust. Siit võiks teha järelduse, et religioossete põgenike probleemi käsitlemisel meedias ning inimeste käitumine peaks suurendama mitte ainelist kasu, vaid armastust.
Mõnikord inimesed väidavad, et nad armastavad teisi inimesi armastuse subjekti konkretiseerimata. Fletcher väidab, et armastus ilma konkreetsele persoonile suunamata on sisuta. Seega käsitledes armastust põgenike vastu, tuleks hinnata, kas see armastus kehtib ainult loosungina või ka konkreetse põgeniku suhtes. Armastus realiseerub läbi südametunnistuse ja südametunnistus peaks olema filtriks nii faktide ja väärtushinnangute esitamisel kui ka käitumisaktide valikul. Fletcher väidab, et südametunnistus pole nimisõna, vaid verb.
Ka tõese tajumise korral võivad poolte soovitud tagajärjed olla erinevad, mis tähendab seda, et üks kontaktipool tajub teise poole käitumist ebaõiglasena ja armastust mitte sisaldavana. Kristliku situatsioonieetika puuduseks on moraalsuse autonoomsus – iga indiviid võib kujundada endale soovitud tagajärje ning sellest tulenevalt õige ja väära teabe ning käitumise skaala. Mingis situatsioonis võiks ka vale olla eesmärke tagav, kuid valet ei saa seostada õige käitumisega.
Tänapäeva ühiskonnale on iseloomulik tajuda kurjust ja ebaõigeid väärtusi teiste isikute juures, mitte enda omadusena. Siiski võib põgenike reaktsioonides näha ka kohalike poolt tekitatut – „nähes pindu teise silmas, tuleb ka iseenda üle juurelda“. Tavaliselt vastandatakse armastusele vihkamist, tegelikult võivad väärtused sisaldada ükskõiksust, mis mõningatel juhtudel on vihkamisest hullem. Ükskõiksus väljendub fraasiga „ta ei hooli“.
(Järgneb.)
Alver Aria, TÜ majandusteaduskonna doktorant

1 Soovitatav raamat lugemiseks: Fletcher Joseph F. (1997). The New Morality. Louisville & London: Westminster John Knox Press.
2 Soovitatav raamat: Thomas Aquinas (2014). Summa Theologiae: A Guide and Commentary. New York: Oxford University Press, 2-2-23.2.