Ainulaadsest aardest

Oleme kirikuaastas viibinud pikka aega suhteliselt rahulikus perioodis. Suvi on seljataga, suuremad pühad seisavad veel ees – praegu kulgeme justkui mingis hingetõmbeajas, kusagil elu hingematvalt kauni kirkuse ja hääbumise vahepeal. 
Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda. Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?
Mt 6:19–23

Oleme kirikuaastas viibinud pikka aega suhteliselt rahulikus perioodis. Suvi on seljataga, suuremad pühad seisavad veel ees – praegu kulgeme justkui mingis hingetõmbeajas, kusagil elu hingematvalt kauni kirkuse ja hääbumise vahepeal. 
Lõikustänupüha on just selline päev, kus mõeldakse mõneti tagasi sellele, mis on möödunud kuude jooksul korda saadetud. Kõik see, mille nimel palavate suvepäevade jooksul vaeva on nähtud, kandub tänasesse ning otsib sõnastamist: inimese töö ja hool, talveks valmistumine, Jumala annid, loodu ning Looja imeline sümbioos.
Omamoodi on lõikustänupüha seotud ka saamise ning andmise teemaga. Me kogume oma keldritesse ande, mida maa meile pakub ning milles näeme uhkustundega oma kätetöö vilja. Mõtleme ilmselt ka kergendusega sellele, et jah, nüüd võib talvele vastu minna küll. Ent kui me kevadel seemne mulda paneme, kas jõuame alati mõelda sellele, milline jõud ja vägi peitub igas mulda langenud teras? Ning kes on kogu selle jõu ning väe taga…
Paraku oleme loodud siia maailma ikkagi mingis mõttes võitlema oma olemasolu eest. Inimese loomus, nagu igal teiselgi elusolendil, sunnib teda koguma seda, mis on vajalik ta ellujäämiseks. Mõnel õnnestub see rohkem, mõnel vähem. Ühe kohta saab öelda, et ta on rikas, teine peab leppima kasinamate elutingimustega.
Rikkus on ikka olnud ja ilmselt ka jääb suhteliselt kahetiseks mõisteks. Ühest küljest on see midagi sellist, mida iga inimene kusagil oma hingesopis ihaleb, ja teisalt seostub see mõneti millegi ebamäärase, kohati isegi taunitavaga. Seda just siis, kui kõneldakse materiaalsest rikkusest. Eks me kõik oleme näiteks lapsepõlves puutunud kokku muinasjuttudega, kus vaesus ja headus, rikkus ning kurjus on justkui sünonüümid. Ent eks ole ju nõnda, et kõik sõltub sellest, mida keegi rikkuseks peab. Sõltub ka sellest, kuidas tõlgendada headust.
Oli kord üks oma askeetlikkuse poolest tuntud noormees, kes läks ühel päeval oma õpetaja juurde ning ütles: «Olen tulnud sinu juurde tühjade kätega.» Õpetaja vastas: «Heida see minema!» Selle peale küsis õpilane omakorda hämmeldunult: «Kuidas ma saan selle minema heita? Minu käed on ju tühjad.» «Võta see enesega kaasa,» vastas õpetaja.
Rikkusest räägitakse sageli väga ühemõtteliselt: et tõeline rikkus on midagi enamat kui maine vara ning et materiaalne küllus ei saa kedagi õnnelikuks teha. Ometi ei tähenda see seda, et materiaalselt rikas oleks tingimata õnnetu ja vaimuvaene. Inimene suudab klammerduda mille külge iganes. Nii juhtub ka näiteks viimati kirjeldatud loos see, et innukas õpilane muudab oma askeetliku «eimiski» mingis mõttes oma varanduseks. Ta klammerdub võib-olla palju enam oma vaesuse külge kui mõni miljonär oma miljonite külge. Askeetlikkus saab tema trumbiks, tema uhkuseks, millega igal võimalikul ja võimatul juhul areenile astuda. Ent kas see on päris see, mida Jeesus meilt meie õpetajana ootab? Kas süstemaatiline enesepiitsutamine avab meile tee Tõeni? Kas loobumine ei tähenda eelkõige loobumist oma näljasest minast?
Jeesus ütleb: koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Jumala lapsedki vajavad aeg-ajalt mingisugust seisakut ning tagasivaatamist, vabastavat kaugenemist sellest maailmast ja oma minast: et kogeda Jumala lähedalolu ning õnnistust. Kas või hetkeks. Seda selleks, et pärast enam kui miskit muud armastada oma lähedasi, loodut ja Looja ande. See ongi see inimese aare ning vara – minna korraks kaduma maailma jaoks, et tajuda tajumatut ning mõista seeläbi ka maise elu väärtust.
Seega pole minu meelest see tõeline varandus midagi muud kui oskus ära tunda, mis on Jumalale meelepärane. Samuti oskus näha kõiges lisaks oma panusele ka Looja imelist kätetööd ja seda tänuga vastu võtta. Just selle taipamise poole saame püüelda, seda tunnetada läbi iseenda ning maailma, milles viibime. Jumal ei nõua meilt ju mingeid üliinimlikke ohvreid, vaid truudust. Ta ei nõua meilt vaesust ja enesepiitsutamist, vaid usku – suutlikkust näha endast kaugemale. Kas pole see oskus suurim kõigest sellest, mida oma maises elus koguda suudame?
Selleks nädalaks võtkemgi endaga kaasa mõte, et Jumal avaneb meile seal, kus lõpeb me enda mina. Vaid siira südame toel saame järgida Jeesust ning mõista Tema radu. Mõista seda, mida Ta meilt ootab, mis varandust Ta meile pakub ning kuidas me saaksime olla selle varanduse võimalikult väärikad haldajad. Aamen!

Anna-Liisa Vaher,
Tarvastu koguduse õpetaja