Lihtsad asjad

Ml 3:23–24
On vana tarkus, et lihtsad asjad on siin elus tegelikult kõige olulisemad. Samas ei pruugi sageli selle lihtsa päriselt tõeks elamine kuigi kerge olla. Vähemalt tundub see meile eemalt vaadates sageli nõnda.
Pealtnäha lihtsatest asjadest räägib ka see kirjakoht prohvet Malaki raamatust, mille kalender meile kolmandaks jõuluootuse pühapäevaks annab: laske oma südamed pöörata üksteise poole, vanemate südamed laste poole ja laste südamed vanemate poole – tehke seda ja nii tulevadki teile õnnistatud jõulud. Tehke nii ja igasugune needus lähebki teist mööda. Peame ju tõdema, et sellest tõeliselt südame põhjas üksteise poole olemisest ongi tänapäeval sageli kõige rohkem puudu ja jõuluajal annab selle puudumine vahel eriti valusalt tunda. Moodsa aja needus, ütleb mõni selle kohta. Samas on tõepoolest ka nii, et see südame pöörata laskmine või pööramine kõlab palju lihtsamalt kui selle päriselt tegemine. Teame ju küll neid tänapäeva lapsi ja vanemaid.
Need prohveti sõnad on Vana Testamendi viimased laused. Lõpus öeldakse alati välja kõige olulisem. Lõpus võetakse möödunu kokku ja öeldakse seda, millel on tähendus tuleviku jaoks. Seetõttu maksab neid prohveti sõnu eriliselt tähele panna ja nende peale oma südames mõelda.
Prohvet Malaki elas veidi enam kui 400 aastat enne Kristust. Mingis plaanis oli see päris hea aeg. Paabeli vangipõlv oli möödas ja rahvas elas taas vabana oma kodumaal. Samas olid argipäevase toimetulekuga lood keerulised. Suur osa rahvast oli hakanud kahtlema Looja nõuannete järgi talitamise ja tema teenimise mõttekuses. Öeldi: „Ilmaaegu on Jumalat teenida. Ja mis kasu on meil tema käsu täitmisest … Elavad edasi needki, kes pattu teevad, need koguni kiusavad Jumalat ja pääsevad.“ Ometi on prohvet ka sel pimeduse hetkel lootusrikas. Ta teab, et kord valmistab Issand päeva, mille kohta ta ütleb: „Ja te näete jälle vahet õige ja õela vahel, selle vahel, kes teenib Jumalat, ja selle vahel, kes teda ei teeni. … Teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all. Te lähete siis välja ja lööte kepsu nagu nuumvasikad.“
Siiski, midagi ei juhtu iseenesest. Selleks, et jumalariigi headest andidest taas osa saada, peab inimese elus midagi muutuma. Midagi tuleb kõrvale jätta ja midagi tuleb teha! Malakil on oma rahvale rida konkreetseid ettepanekuid, mida teha teisiti. Nii annab ta edasi Issanda soovituse kümnise kohta, et „proovige mind ometi sellega. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni“.
Kolmas advendipühapäev on kiriku traditsiooni kohaselt Ristija Johannese pühapäev. Ristijal Johannesel ja prohvet Malakil on palju ühist. Malaki sõnades on mitmel puhul näha vihjet Ristijale Johannesele. Mõlemad mehed räägivad Issanda tulemiseks tee valmistamisest. Nad kinnitavad nagu ühest suust, et selle tee nimi on Meeleparandus.
Meeleparandus on sõna, mis ei ole kunagi kõlanud liiga populaarselt. Moodsa inimese jaoks kõlab see kuidagi vanamoeliselt ja lihtsakoeliselt. Lisaks veel ebamugavust tekitavalt. Aga eks nii on see olnud alati. Ei ole midagi uut siin päikese all. Inimene tahaks ikka mingit peenemat ja samas enda jaoks mugavamat lahendust.
Jõulueelset aega on peetud ka väikese paastuajana ning paast ja meeleparandus on ikka käinud käsikäes. Nõnda kutsub see advendiaeg meid taas oma elu ja olemist üle vaatama meeleparanduse võtmes. Me ei pea võimalust meele parandamiseks otsima kusagilt kaugelt. Parim võimalus ongi sellega alata meie suhetest kõige lähedasemate inimestega, meie laste ja meie vanematega!
Eks viimselt on ka meeleparandus siiski midagi sellist, mida inimene ainult ise oma jõule toetudes päriselt teoks teha ei suuda. Seda võib välja lugeda ka prohveti sõnadest: „Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole …“ Nii need asjad on, et enne Jumal ja siis meie. Tema on meid enne armastanud. Selle tõe omaks võtmisest saab alguse muutus, saab aluse meie võime meelt parandada selle sõna tõelises tähenduses. Tema armule lootes otsustama ja tegema peame siiski igaüks ise.
Jõuludes on palju sellist, mida on võimalik näha ja mõista ainult südame silmadega. Minu jaoks on erilise tähendusega jõuluevangeeliumi sõnad: „Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.“ Kuna jõuludest sügavamas tähenduses osa saamiseks on vaja hästi toimivat südant, siis kutsubki prohvet meid nüüd pühadeks valmistudes mõtlema oma südame peale. Kutsub meid üles laskma oma südant pöörata ja seda ise pöörama sinnapoole, kuhu päriselt vaja. Kui oleme seda endaga teha lasknud ja teinud, selgub, et ei olnudki nii raske. Selgub, et see oli päris lihtne ja kõik saigi hoopis parem, ning tulidki jõulud!
Õnnistatud ootusaja jätku!

 

 

 

 
Kaido Saak,
Lihula koguduse õpetaja