Mu kodu on minu kindlus

Js 54:7–10

Jeesus oli Ketsemani aias, kuhu oli tulnud ühes oma õpilastega pärast paasasöömaaega. Mõne tunni eest söögilauas oli ta neile ütelnud, et peab neist lahkuma, et minna oma Isa juurde neile aset valmistama. Kas nad taipasid, et neile harjumuspäraseks saanud rännak Jeesusega jääb seljataha? 

Jeesus kõneles neile sellest: „Kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde. Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta: patu kohta, et nad ei usu minusse; õiguse kohta, et ma lähen Isa juurde ja teie ei näe mind enam; kohtu kohta, et selle maailma vürst on süüdi mõistetud.“ (Jh 16:7b–11)

Jüngrid ei teadnud veel, et Juudas oli läinud templivardjatele Jeesuse vangistamiseks teed juhatama. Nad ei teadnud, et süneedriumi liikmed olid kogunemas Jeesuse ülekuulamiseks ülempreestri kotta. 

Nad ei osanud uneski ette näha, et nende armastatud õpetaja antakse veel selsamal päeval Rooma ametivõimude kätte piinamisteks ja risti löömiseks. 

Jeesus oli seda kõike neile teada andnud, ent võimalik, et Jeesuse lahkumiskõne tekitas neile rohkem küsimusi kui vastuseid. Veel ei olnud aeg neil seda mõista. Nad tulid õue ja jalutasid Õlimäele puhkama. 

Nüüd, öises aias valmistus Jeesus vastu minema oma kannatustele ja surmale. Blaise Baskal kirjutas selle olukorra kohta: „Jeesus usaldab end täielikult Isa hoolde, nähes, et kõik tema sõbrad magavad ja kõik tema vaenlased on valvel.“

Jüngrid magasid mõned meetrid eemal ja Jeesus palvetas nende eest: „Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide. Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et minu rõõm oleks täielikult neis enestes. Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest. Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!“ (Jh 17:12–17)

Jeesus teadis, et ta jüngrid jäävad kurvaks ja tunnevad ängistust tema lahkumise pärast, aga ka seda, et nende enda katsumused seisavad alles ees. Nõnda ta palub, et nad ei jääks kurja meelevalda, vaid saaksid osaks sellesama rõõmu, mis oli tal enesel: „… et minu rõõm oleks täielikult neis enestes“.

Jeesus hukati reedel. Laupäeval oli hauas. Tõusis üles nädala esimesel päeval ning ilmutas end Maarja Magdaleenale ja jüngritele. Nüüd hakkasid nad järk-järgult taipama, et nende elus oli toimunud midagi, mis oli palju suurem ja imelisem, kui suutsid aimata või oleks söandanud uskuda. Nad taipasid, et olid olnud pimedad. Arvasid, et olid prohveti õpilased. Nad teadsid, et Jeesus oli imeline tervendaja. Nad järgisid õpetajat, kelle sõnad puudutasid neid nõnda, et nad olid haaratud sellest imelisest maailmast, mida ta kuulutas – Jumala riigist. Nüüd hakkasid nad aru saama, et pole pelgalt Jeesuse õpilased, vaid tema läkitatud Jumala riigi rõõmusõnumi kuulutajad.

Jumala laste vaev ja rõõm kätkeb selles maailmas olemises ja ometi mitte kuulumises sellesse. Jüngrite julgus kasvas läbi nende usukogemuse. Peetrus tunnistab hiljem, et Jumal sünnitab oma lapsed elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. 

Nõnda on ka sinu ja minuga – usuelu on elu Vaimus. Vaatamata inimlastena sündinute pisukesele võimele mõista ja tunnetada maailma ja iseennast on Kristuses Jeesuses antud võimalus kogeda kadumatut kaduvas, täiuslikku tühises. Jumala riigi tõelisus avatakse otsijale läbi Vaimu, kes äratab usule. Vaimu laste kodu on taevas ja nende rõõm saab täielikuks evangeeliumi kuulutades. 

Vaim avab silmad nägema ja mõistma Jumala sõna ja ka prohvet Jesaja sõnu:„Sest see on mul nagu Noa päevil, kui ma vandusin, et Noa veed enam ei ujuta maad: nõnda ma vannun, et ma ei ole sinule vihane ega sõitle sind. Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Issand, su halastaja.“ (Js 54:9–10)

 

 

 

 

Allan Praats,

Viljandi Pauluse koguduse õpetaja