Meie südamed katsutakse läbi

Praegusel advendiajal, kui me ootame Kristuse tulekut, on kohustus ka meil igaühel endalt küsida: «Kas olen Kristuse tulekuks tõesti valmis?»

Ilm 3:7–13
Praegusel advendiajal, kui me ootame Kristuse tulekut, on kohustus ka meil igaühel endalt küsida: «Kas olen Kristuse tulekuks tõesti valmis?» Sõnades ja mõtetes tundub kõik väga lihtne olevat. Me oleme ristitud ja leeritatud ning püüame täita kõiki tavasid, mis kirikus kombeks. Praegusel advendiajal ootame me eelkõige Jumala Poja sündimist siia maailma inimesena, aga see ei pea olema meie ainus ootus. Igal jumalateenistusel ootame me tegelikult kohtumist Kristusega. Me kohtume kirikus Kristusega jumalasõna kuulutamise kaudu ja veelgi vahetumalt sakramentide jagamisel. Iga kristlane peabki püüdma võimalikult sagedasti kogeda otsest osadust Kristusega.
Nägija Johannes on kirjutanud selle kõik, mis on Ilmutuse raamatusse kirja pandud, Rooma keisri Domitianuse valitsedes. Domitianuse valitsemise ajal kiusati kristlasi julmalt taga. Sellepärast on Johannese poolt kirja pandud sõnum nii lohutuseks kui ka meeldetuletuseks Kristuse pühadusest ja vägevusest tugevasti vaenatud kogudustele Väike-Aasias. Ilmutuse raamatus pöördutakse seitsme koguduse poole, adresseerides neile igaühele ühe kirja. Neid, kes on eksinud, manitsetakse end parandama ja truuks jääma Kristuse õpetusele. Ainult kahele kogudusele ei tehta etteheiteid.
Need sõnumid on kirjutatud tolleaegsetele konkreetsetele kogudustele. Üksikute koguduste väline olukord ning sisemised veendumused on erinevad. Võime oletada, et seitsme erineva koguduse esiletoomisega on mõeldud kogu kirikut. Et kirik on üks tervik, siis kõik see, mis puudutab ühte kogudust, on oluline ning tähtis ka kõigile ülejäänutele.
Loomulikult ei saa me praegu võrrelda meie igat kogudust Filadelfia kogudusega, kuid kui me ei saa seda teha täna, võib-olla on see võimalik homme. Kogudused on väga erinevad ja omanäolised. Kuid kindlasti on meil kõigil põhjust seada Filadelfia kogudust endale eeskujuks. Tema ustavust ja truudust Kristuse õpetusele. Võib-olla mõistsid Filadelfia koguduse inimesed Jeesuse sõnumit paremini, sest nad elasid vulkaaniliselt aktiivses piirkonnas ning nende viimne päev võis saabuda iga hetk. Filadelfia koguduse kohta ei öelda ühtegi halba sõna, teda ei laideta mitte kuidagi. Suurte tagakiusamiste tõttu oli kindlasti väga raske jääda truuks Jeesuse õpetusele. Võib-olla ei kiideta Filadelfia kogudust mitte sellepärast, et nad kõike õigesti tegid, vaid sellepärast et neid veelgi enam julgustada, sest äkki oli nende olukord veelgi raskem kui teistel.
Eestiski on tulnud kristlastel taluda aegu, kus neid on taga kiusatud. Kui Eestis valitses nõukogude võim, oli kogudustel selge, kus on nende vastane. Koguduste tegevus oli tollel ajal piiratud ning takistatud, kuid see ühendas inimesi palju rohkem ning muutis nad üksmeelsemaks. Igaüks, kes sai tollel ajal kristlaseks, teadis, millise valiku ta on teinud.
Praegu ei tajuta aga enam, kes ja kus on kristlaste tõeline vaenlane. Ei mõisteta, mis on see jõud, mille vastu peame seisma, et püsima jääda. Inimestel on palju kergem eksida õigelt teelt, sest pole enam suuri väliseid takistusi.
Kuid tegelikult on kogu kristlik elu tõeline võitlus tõeliste jõudude vastu, mis proovivad meilt röövida usku ja päästet. Jeesuse sõnad «mina tulen varsti» meenutavad meile, et võitlus kestab veel vaid lühikest aega. Me ei tea aega, millal Jeesus Kristus tagasi tuleb. Ka praegune aeg on kristlastele läbikatsumise ajaks. Kui kristlasi ei kiusata taga füüsiliselt, siis katsutakse läbi meie südamed. Kas järgime tõesti Kristust kõiges ja kõikjal või laseme endki kaasa kiskuda maailma tavadel.
Kristus tuli esimest korda inimeste juurde oma inimeseks saamise läbi, sündides Petlemmas väeti lapsena. Kindlasti tuleb ta meie juurde oma taastulekul siia maailma aegade lõpul. Kuid iga inimene peab olema valmis Kristusega kohtumiseks palju varem. Me keegi ei tea, millal tuleb Kristus meie juurde isiklikult. Selleks Kristusega kohtumiseks peame end valmistama.
Me kohtume Kristusega just sellel ajahetkel, kui meile siin maa peal antud aeg otsa saab ning me peame siit surma läbi lahkuma. Siis kohtame me kõik Kristust ja siis on Temal õigus «kaaluda» meid ning langetada otsus meie elu üle. Kuid keegi meist ei tea, millal see sünnib. See võib juhtuda paljude aastate pärast, aga võib-olla toimub juba täna midagi sellist, et mul tuleb siitilmast lahkuda. Seepärast õpetab ka Piibel: «Sea oma elumaja asjad korda…»
Jeesus Kristus tahab meid aga julgustada, et me jääksime alati truuks Tema õpetusele, kuigi meil endal on vähe jõudu. Tema lubab meid hoida kõigis katsumustes. Alles siis, kui meid seatakse konkreetse valiku ette, kui peame katsumustes langetama otsuse, saame tegelikult teada, kas me kuulume Kristusele. Jeesus Kristus ei julgusta meid, öeldes: «Ma tean, sul on palju jõudu.» Ta ütleb meile hoopis vastupidist.
Inimestena hindame sageli üksteist üle, arvates et mõne inimese usk on iseenesest tugevam kui teisel. Inimeste usk ei olene mitte kuidagi meist enestest ja meie tugevusest, vaid sellest, kuidas toimib Jumal. Just nõrkade läbi saab nähtavaks Jumala suurus ja aulisus. Kui me tunnetame oma nõrkust ja seda tunnistame, siis võib Jumal hakata meie juures tegutsema.
Jeesus lubab ennekõike, et need, kes tõeliselt temasse usuvad, kuuluvad igavesti Jumalale ja tema poolt loodud uude Jeruusalemma. Kirik ei ela mitte sellest, mis tal endal on, vaid sellest, mis Kristus talle annab. Valmistagem siis igaüks end selle vastuvõtmiseks, mida Kristus tahab meile anda. Valmistugem Kristuse tulekuks! Aamen.

Lea Jants-Ylönen,
Nissi koguduse õpetaja