Meie jaoks on künni- ja külviaeg

Lk 17:7–10

Jeesus jutustab loo peremehest ja sulasest, kes päeval töötavad koos ja õhtul tulevad koju. Meid ehmatab selle jutustuse juures hoolimatus: peremees näitab, kes on tema ja kes sulane, öeldes õhtul, et mina istun maha, sina too seda ja teist, kuni mina söön, ja siis pärast võid ise süüa. Nad elavad ühe katuse all, harivad sama maad, milleks klassivahe?

Põhja-Euroopa inimestena oleme harjunud viisakuse ja võrdsusega. Põhjus, miks Jeesus klassivahet näitab, on tähendamissõna juurde kuuluv üllatus. Jeesus jutustab sulasest, kes tuleb kündmast ja karja hoidmast. Ta räägib siin kirikutöö tegijast, orjast, kelle kohta ta ütleb (Mt 20:26–28): „Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane, nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ See on kuninga enda ori, teenija ja sulane. Jumala riik on kuningriik ja jutlustajad on otsekui kõrge kuninga orjad, kes uhkusega võivad oma tiitlit kanda.

Need orjad on päev läbi hoidnud karja, ja see on Jumala sõna jutlustaja töö hoida karja nagu karjased Hesekieli raamatus, kus need viivad lambaid vee äärde ja seovad haavu. Jutlustajal peab olema hea sõna iga inimese jaoks Jumala rahva seas, et inimene ei väsiks, ei jääks unustusse. Paulus ütleb Ap 20:28: „Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust, mille ta on saanud iseenese vere läbi.“ 

Siiski on Jeesus öelnud jutlustaja kohta (Lk 9:62): „kes on pannud käe adra külge“, peale selle on kündmine siin Jeesuse sõnas otsekui täiendus tema rohketele sõnadele külvamise kohta, nagu nt (Mk 4:3,14) „külvaja läks välja külvama … Külvaja külvab sõna“. Meie muidugi küsime, mida ta seal kündis, kui kartulit ega peeti Vanas Maailmas ei olnud, kuid ennäe, VT prohvetid mainivad juba vagusid. Võib-olla tegid nad põllul vagudest mingeid kujundeid, et eri taimeliigid panna samale põllule, tegid nagu aiapeenraid, või oli see künd enne külvamist.  

Ja sulane künnab, käib karjas, vaatab, et puhkust nagu ei tulegi. Kui kõik on tehtud, siis on veel midagi teha, sest peremees, tema ju tahab oma peremeheseisundit kasutada ja olla lauas see, keda teenindatakse. Sellega ütleb Jeesus meile otsekui karmi ja inimesest hoolimatu sõnumi. Ja meie kristlastena oleme seda varmad vastu võtma, kinnitades, et tahamegi olla tühised sulased, kes tänu ei vääri. Me teeme sellest oma välise kuulsuse teema ja kinnitame, et oleme valmis loobuma heast nimest, peaasi, et saaks tööd teha. Aga tegelikult ikka tahame palka ja tunnustust ja vaba aega. Kuid kui Jeesus seda rääkis, tahtis ta karmusega ja lootusetusega näidata seda, et sulane peab olema töös kannatlik, ajad ei ole tema käes. Lk 12:42–46: „Kes küll on ustav ja arukas majapidaja, kelle isand seab oma pererahva üle neile parajal ajal andma määratud moona … kui see teener … hakkab peksma sulaseid ja tüdrukuid, sööma ja jooma ning purjutama, siis selle teenri isand tuleb päeval, mil ta ei oota.“ 

Töötades võib väsida, võib tulla ka kahtlus, et minu töö pole õige. Sest ajad lähevad, miski aga ei muutu paremaks. Milleks teha kirikutööd lõpmatuseni? Milleks kütta kirikut, kui järgmine pühapäev on jälle vaja kütta. Milleks jutlustada? Kuid ka laul (KLPR 169:3) ütleb: „Küll maksab vaeva näha, kannatada, / küll maksab püüda ihu hinge väest, / küll maksab kindlalt käia kitsast rada / ja võidelda, et kroon ei kaoks me käest!“ Tasub künda, sest kui on künniaeg, tuleb seda teha. 

Ja kui meie elu kirikus on nii raske, et tulu ei tule ja vaev kestab, siis milleks külvata, milleks künda? Või kas tohimegi kuulutada Kristust? Paljudes maailma kohtades on see keelatud. Kas ei võiks jätta maa hoopis looduslikku olukorda? Oleks ju ilus, kui kõik võiks kasvada oma harmoonilisuses. Või kui mõelda, et hea on, kui teised külvavad, kirik võiks jätta maakera või ka meie kihelkonna ilma oma mõjuta?

Jeesus ikkagi ütles, et „külvaja läks külvama“. Ja Paulus kirjutas: „Minu kätte on antud evangeelium.“ See sulane käis karjas ja kündis, sest Jumalal, peremehel, on hea mõte, tema on loonud maa ja tema tahab seda ka hoida. Maa on leidnud endas umbrohu, igal taimel on oma umbrohupotentsiaal, ka Jeesus ütleb (Mt 13:27): „Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: „Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?“ Kuid Jumal saadab külvajad, tema tahab külvata oma põllule ja lõigata oma põllult. Evangeelium, mida meie kirik loeb, kuulab ja kuulutab, on parem ja Looja enda antud seeme maa jaoks.

 

 

 

 

 

Vallo Ehasalu,

Elva koguduse õpetaja