Kristlane ei ole kaitstud soovi eest rõõmusõnumit muuta

Jeesus rääkis: Üks inimene istutas viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile. Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast. Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega. Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda. Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid. Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: „Ehk nad häbenevad mu poega!?“ Need rentnikud aga rääkisid omavahel: „Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!“ Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid viinamäelt välja. Mk 12:1–8 

Viinamägi ja viinapuu on Piiblis korduvalt esinev motiiv, mis kirjeldab Jumala rahvast ja tema suhet Jumalaga. Ka Jeesus kasutab selles tähendamissõnas sama motiivi. See on üks tähendamissõnadest, kus kirjeldatakse kuulajate tagasisidet – kuulajad mitte ainult ei seisa, suud lahti, püüdes aru saada, mida Jeesus mõtleb Jumalast ja tema riigist, vaid nad mõistsid, et Jeesuse räägitud tähendamissõna käis nende kohta. Viha selle üle, mis Jeesus on nende kohta öelnud, muutub hirmuks – nad kardavad, et rahvahulk võib Jeesust nende eest kaitsma hakata. Nad saavad aru, et pole veel aeg Jeesusest lahti saada, enne tuleb Jeesuse kuulajaid temast võõrutada, et rahva armastus ja austus Jeesuse suhtes muutuks vihaks ja teotuseks. 

Küllap said tähendamissõnast aru mitte ainult preestrid ja kirjatundjad. Laul Issanda viinamäest (Js 5) kirjeldab, kuidas Jumal otsib viinamäelt vilja ega leia seda. Ta ootab, et viinamägi kasvataks häid kobaraid, kuid leiab vaid kängunuid: „Ta ootas õigust, aga vaata, tuli õigusetus“ (Js 5:7). Seda laulu kuulevad kuulajad nüüd uuesti – tulemus on tähendamissõnas ja laulus sarnane. Viinamäe omanik tuleb kohut mõistma: Jesaja laulus viljatu viinamäe üle, teisel korral aednike üle, kes tapsid omaniku poja ja viskasid (laiba) viinamäelt välja. 

Esimesel pilgul võiks selle kirjakoha evangeelium peituda viimases salmis, kus öeldakse, et Jeesus rääkis seda nende kohta. Tõmban sügavalt hinge ja mõtlen: „Jajaaa, nende kohta! Vaata, mis nemad Jeesusega tegid! Ja tempel sai selle tõttu ju ka roomlaste poolt hävitatud. Õnneks ma ei ole süüdi, vähemalt mitte seekord!“ 

Aga siis mõtlen F. Dostojevski romaanile „Vennad Karamazovid“. Seal on lugu suurinkvisiitorist. Loos tuleb Jeesus ihulikul kujul tagasi maailma 16. saj Hispaanias, inkvisitsiooni ajal. Muidugi võtavad kiriku autoriteedid ta kohe kinni, kui kuulevad tema jutlusi ja on tema imetegude tunnistajad. Võime ette kujutada, kuidas süüdistused Jeesuse vastu on täpselt samad: Jumala teotamine, kultuse ründamine ja seda kõike ilma ametliku loata, väljaspool ametlikku (kiriklikku) heakskiitu. Suurinkvisiitor igatahes külastab Jeesust tema kongis ja kostab: „Me teame, kes sa oled. Miks sa oled tulnud? Miks sa ei jäta meid rahule? Vaata, sa rääkisid inimestele Jumala riigist ja armastusest, see on neile liiga keeruline. Keegi ei mõista seda. Meie tegime sinu õpetust paremaks.“

See lugu näitab selgelt, et ka kristlane ei ole kaitstud fataalsest veast ja püüdest Kristuse õpetust, evangeeliumi, rõõmusõnumit „paremaks“ teha. Evangeeliumist seadust ja seadusest evangeeliumi teha. 

Ma võin püüda heas mõttes olukorda kontrollida, olen ju nagu iga kristlane töötaja viinamäel, mul on amet, mis nõuab seda. Aga minu kontrollimine võib muutuda kõige vanemaks patuks – sooviks olla ise Jumal, et ise otsustada, mis on hea ja halb, ja veelgi rohkem, kes on hea või halb. See on väga inimlik viga, kuid siiski vale ja lõpeb kurvalt. Mina, kes ma ise olen ennast kohtunikuks teinud, satun kohtu alla, ja Jumala viinamägi kas ei kanna üldse vilja ja saab hävitatud (Js 5) või antakse teiste töötajate kätte.

Meie jutluseteksti evangeelium ehk rõõmusõnum seisab ühelt poolt selles, et Jeesus annab meile oma tähendamissõnas võimaluse järele mõelda ja meelt parandada. Sügavamalt aitab seda kirjakohta aga avada veel üks teine Jeesuse sõna. Jh 15 ütleb Jeesus enda kohta: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“ Jeesus ise on see viinapuu, mis toob Jumalale meelepärast vilja: armastust, headust, halastust, lootust, kannatlikkust jne. Kui ma jään temasse ja tema minusse, siis kannan vilja, mõnikord koguni ise teadmata. Siis aitan ehitada, mitte lammutada. Siis annan talle au ja armastust, siis leidub minu elus midagi head.

Aamen.

 

 

 

 

Arnd Matthias Burghardt,

Keila koguduse õpetaja