Kristlaseks olemine tähendab kuuluda perekonda

Tt 3:4–7

Kirikuaasta on oma kulgemise rütmis jõudnud ilmumisaega – Kristuse ilmsikssaamise, tema olemuse, isiku ja missiooniga seonduvasse süüvimise aega. Sel pühapäeval on meie ees lugu Jeesuse ristimisest Teevalmistaja Johannese poolt ning püha Paulus kirjutab uuestisünni pesemisest, mille kaudu Kristuse ristiarm meie osaks antakse. 

Johannese ristimine oli muidugi erinev kristlikust ristimisest, nagu Johannes isegi tunnistas, et on üksnes teevalmistaja, mitte Messias ise. Johannese ristimine oli meeleparandusristimine, väline märk sellest, et tema jutlust südamesse võtnud inimene soovis oma pattu kahetseda ja meelt parandada. Ristimisvette kastmine oli märk puhastumisest, vanale suremisest ja uuesti alustamisest.

Jeesus ei vajanud meeleparandust. Tal polnud oma pattu, mida kahetseda. Ometi nõudis ta, et Johannes temagi ristiks, ja seda Ristija esialgsest tõrksusest hoolimata. Johannes, kes emaihust alates oli olnud Jeesuse tunnistaja, sai ju väga hästi aru, mis on pildil valesti ja kes siin keda peaks ristima. Viimaks annab ta siiski järele ning Jeesus laskub ristimisvette. Mitte selleks, et ise puhtaks saada, vaid et oma jumaliku puhtuse ja pühadusega ristimisvesi pühitseda tõelise puhastamise vahendiks.

Ristimisel samastas Jeesus end kogu selle patuste seltsiga, kes Johannese juurde tuli. Ka kõigi nendega, kes sealtpeale armu ja lepitust ning uut elu on otsinud. Jeesus loobub oma jumalikust aust ning samastub langenud inimkonnaga, kelle päästjaks ta tuli.

Ka meie saame pühas ristimises endile uue elu ja seega ka uue identiteedi. Kui meid kastetakse Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse, saame osa sellest, mida Jumal on teinud maailmas loomisest alates. Nagu meie Issandat, nõnda liidetakse ka meid teatud inimhulgaga – nendega, kes on teel Jumala täiusesse. Kristlaseks olemine ei ole kunagi individualistlik, vaid alati kollektiivse, õieti suisa perekondliku loomuga asi.

Ristimise mõistmine on Jumala rahva sekka kuulujale väga tähtis. Kui seda mõista üksnes passiivse osalemisena, nii, et midagi võetakse ära – ristimisel nimelt algpatt –, siis on see väga piiratud arusaamine. Olid ajad, kus inimesed lükkasid ristimist edasi oma surmatunnini. Kes iganes tahab õndsaks saada, peab tõesti laskma end ristida, kuid kuni oleme veel selles ihus, ei ole ristimine mingil juhul lõpp-peatus. Ristimine on meie liitmine Jumala eluga, Kristuse Ihuga, et me selles võiksime kasvada Kristuse täisea mõõdu suunas.

See pole passiivne istumine ja surma ootamine. Selles antakse meile meie tähendus ja meie kutsumus. Antakse tee, mida käies ainuüksi saame olla tõeliselt õnnelikud. Kristlaseks olemisel on kõige muu hulgas ka see eelis teiste ees, et ristiinimene ei pea otsima oma elu eesmärki. See on meile juba antud: olla Jeesuse Kristuse jüngrid, teha sedasama, mida tema tegi ja praegugi veel teeb.

Milline võiks Kirik välja näha, kui tõesti iga ristitud inimene võtaks tõsiselt ja kasutaks seda väge ja seda Püha Vaimu andi, mis meile on ristimises antud? Kuidas oleks, kui kõik need tuhanded inimesed, keda igal aastal Eestimaalgi ristitakse, võtaksid täie tõsidusega oma ristimistõotust, kutsumust ja identiteeti? Kui kõik nad osaleksid igal pühapäeval missal, loeksid iga päev Piiblit ja palvetaksid nii iseendi kui oma koguduse, oma maa ja rahva ja kogu maailma eest. Kui kõik püüaksid üksteisest ette jõuda vastastikuse austuse ja heade tegude poolest. Kui kõik oleksid igal ajal valmis jagama evangeeliumi päästest Jeesuses Kristuses … Kui iga inimene võtaks tõsiselt ja peaks neid tõotusi, siis me võiksime tõesti muuta maailma!

Aga meie oleme ehk leppinud olukorraga? 

Igal aastal antakse meile Jeesuse ristimise pühal ajend mõelda omaenda ristimisele, et ajada sirgu lõtvunud käed ja astuda taas oma kohale koguduses. Vägi on olemas. Jumal ei võta tagasi oma kutsumist ega oma ande. Kui oled lasknud neil oma elus tolmukorra alla jääda ja rooste minna, paranda täna meelt ja võta nad oma elus uuesti tarvitusele. Püha Vaimu tuli on olemas. Neid, kelles see põleb kirkalt, kutsutakse tihti pühakuteks. Kuid taas: mõtle, milline võiks olla sinugi kogudus, kui kõik laseksid sellel Püha Vaimu tulel endas põleda! See „kõik“ saab aga alguse igaühest meist.

Jeesuse jaoks järgnes ristimisele Vaimu ajel minek kõrbesse kuradi kiusata ning töö. Nii on meiegi pühendumisega: kui oleme Jumala omadeks tunnistatud, siis alles õiged kiusatused algavad. Ja siis algab ka töö. Kristlus ei ole tarbimisusk, et laseme Jumalal end teenida või käime kirikus usulisi elamusi hankimas. Tarbekristlus on märgist mööda panemine. Ristiusus on igaühel meist täita oma osa ning praktiline kristlus avaldub kohaliku koguduse ja selle liikmete kaastöö kaudu. 

Kiidetud olgu Jeesus Kristus igavesest ajast igavesti!

 

 

 

 

Toomas Nigola,

Põlva koguduse õpetaja