Sild sõimest igavikku
Ma tõmbasin tarkade juurest helendava joone ristimispühasse. Kirikukalendris on need pühad lähestikku, aga Jeesuse elus lahutas neid sündmusi 30 aastat, millest teame ülivähe, peaaegu mitte midagi. Lausa ilmutuslikult jõudis minule selle eemaldumise kaudu mõistmine, et see, mida me ei tea, võib olla oluliselt suurema mõju ja tähendusega sellest, mida arvame end teadvat. Arvan, et olete minuga nõus, et tunnete oma kööki paremini kui universumit ja panni paremini kui päikest. Aga panni ja päikese toime elukvaliteedile pole isegi mitte võrreldav. Tundmatu ja teadmatu mõjutab enam, see on kindel.
Kolm tarka tulid teadmatusest ja kadusid sinna taas, pärimuse kohaselt olid tarkade nimed Caspar, Melchior ja Balthasar. Miskipärast hakati neid pidama kuningateks. Mitmel pool maailmas ja paigutatakse koduuste kohale nende nimetähed, mis on hakanud tähistama väljendit Christus mansionem benedicat, st ’Kristus õnnistab seda maja’. Kus on siin loogika? Õnnistus on tähtedesse peidetud vara.
Kingitustele on antud ka sümboolne tähendus. Kuninglik kuld viitab Kristuse majesteetlikkusele, ja seda ka laudas. Egiptusesse põgenedes oli see omalaadne reisikindlustus, mis aitas ellu jääda. Viirukit pole meie oma jumalateenistusel kasutanud, aga ortodoksid teevad seda vanakirikliku tava kohaselt tänini, et sümboliseerida kristlaste palveohvrit. Mürr väljendas patukahetsust, hinge puhastamist ja tasakaalustamist. Kõik sümbolid viitavad millelegi muule, suuremale ja olulisemale, nii nagu ka need kolme targa inimese nimede esitähed. Samamoodi oli ka selle tähega, mida nad olid otsustanud järgida ja mis süttis vaid selleks, et tuua paganlik inimkond Kristuse juurde. Ilmutuslik täht, õnnistuslik täht, mis viitas enesest suurema valguse allikale, tõi meid Jeesuse juurde ning kadus.
Johannes Ristija oli samasugune täht, vägagi tõsiseltvõetav, mõjumees ja usumees, ta uskus meeleparandusse. Sajad inimesed järgnesid temale, et ta nad ristiks. Ta ähvardas neid kohtuga ja kuulutas: Kirves on pandud juba puu jalamile, et raiuda maha kõik kõverakskasvanud ja viljatuks jäänud. Aga olulisem oli tema roll Jeesusele osutajana. Pärast mind tuleb see, kes on vägevam minust ja ta põletab ära kõik, mis ta meele järele pole. Ta rääkis, mida ta teadis, mida oli templis õppinud ja rullraamatust lugenud ja mis ei sobinud kokku kõige sellega, mida ta reaalses elus koges ja nägi. See vastuolu käivitas Johannese ja ta andis hävitava hinnangu ümberkaudsele elulaadile, väärtusruumile ja valitsusele. Aga ta ei saanud rääkida seda, mida ta ei teadnud. Tema ei olnud Uue Testamendi mees, ta ei saanudki seda olla, sest Uut Testamenti ei olnud veel hakatud kirjutama. Seda tundis ja teadis vaid üks mees maailmas. Ja see mees kahlas läbi vee tema suunas. See oli lihaks saanud Sõna. Ja see maailmale tundmatu Sõna, see Mees, see Inimene, see inimeselaps tahtis, et teda ristitakse. Uskumatu lugu.
Miks pidi Jeesus laskma end ristida? Miks Johannesel? Pole aimugi. Selleks, et täita kõike õigust, ütleb ta ise Johannesele ja too taltub. Küsimata, mida see fraas tähendab. Kas täita kirjutatud seadust? Vaevalt, sest ristimist Toora ju ei nõudnud. Ja siit avaneb taas valgusaastatesse ulatuv lõhe kirjatähe ja vaimu vahel, selle vahel, mida arvame endid teadvat, ja selle vahel, mis meid tegelikult määrab ja mõjutab, mille või kelle omad oleme elus ja surmas. Jah, muidugi. Jumal on see, kes meile vastu vaatab valgusaastate lõhest paistma hakanud valguses, see, kes paistab läbi teadmatusest, Johannese ja Jeesuse kohtumisest, ja kelleta poleks olemas ühtegi tõelist kohtumist ega ammugi mitte kõike õigust.
Johannese silmist vaatab Jeesusele vastu kaduv ajastu. Nagu taltsutatud metsloom. Urisedes ja taandudes. Ja nii Johannes kui Jeesus teavad seda seetõttu, et kohal on ka kolmas. See, kelle kohalolekut Matteus kirjeldab taevase hääle ja tuvina, taas sümbolid, mis räägivad enamast kui nad ise, räägivad Jumalast. Ajaloovälisest ajas. Seda, mis läbistab inimeksistentsi, andes tõelise elu juhuste kaose ja loogika piiratud korra asemele, andes ilmutuse siin ja praegu. Ilma Jumalata poleks millelgi väärtust, poleks kohustust ega vabadust, tähendust ega mõtet.
Mis mõte on ristimisel, küsib skeptik. See on peaaegu sama nagu väikeses katekismuses kirjutatu: kuidas võib vesi teha nii suuri asju, ja vastus: ega ei teegi. Vastus ei ole vees ja veel vähem vee hulgas, läbi Punase mere minekus ja veeuputuses ning teistes lugudes, mida kantslist lugenud oleme, on vaid viited millelegi enamale, kellelegi enamale, kõigele õigusele ja tõelisele kohtumisele sellega, kes alati üllatab.
Johannes teeb, mis ta kohus, ja taandub. Talle jääb tema ajalugu, tema kindlus ja tema kõhklus: kas sina oled see, kes pidi tulema või peame ootama kedagi teist? Kus on ülemaailmne tulekahju, mille sa pidid süütama? Miks Heroodial on minu üle rohkem võimu kui sinul?
See on selleks, et Jumala au saaks ilmsiks, et inimeses saaks vilksatada üldinimlik, et vabaduse ruumis sünniks uus olemine, et nähtamatu avardaks nähtava ja igavik aja. Selleks, et Jumal üllataks on vajalikud meie eelarvamused. Selleks, et Jeesus päästaks, on vajalik meie pärispatt, selleks, et me saaksime valida tõeliselt hea, on vajalik ka kuri. Meie elu on võimalus heaks. Hea on Jumal. Aga mitte nii, nagu sa arvad. Ta on hea, sest ta on võimalus ka siis, kui millekski muuks enam võimalusi ei ole. Üllatus on ka selles, et Kristus ei põleta inimkonda maha. Ta annab sellele inimsuse ja uue elu.
Johannese pea lüüakse maha ja ta kohtub Jumalaga. Jeesus puuakse risti ja ta on Jumal. Selles on meie lootus. Kolm tarka täpikest kõrbes ja kohtumine Jordani vees osutavad ajast väljapoole. See ei võta meilt mingil kombel kohustusi, valikuid ja vastutust ajas, vastupidi. Meil tuleb õppida neis aimama igavikulist, seda võimaluste võimalust, kes pakub end paratamatuse kiuste, kes nagu ohverdaks end ikka ja jälle, et sina ja mina saaksime teha õige valiku, teha kõike õigust, mis on igal korral uus. Tõmmata helendava sinise joone Siniallikust universumi südamesse ja avastada Linnutee. Universumi süda elab väljaspool universumit, aga tema tuksed on kuuldavad ajas. Ka Harkujärve kirikus ja sinu köögis. Inimese teekond inimlikkusesse elab end tõeks talle antud võimaluses. Võimalusele on antud nimi üle teiste nimede. Tema riik ulatub sinu südamesse. Usu ainult.
Petlemma sõimest lähtuv valgus jõudis ajapikku maailma erinevate rahvaste sekka. Paganad hakkasid mõistma ja seletama pühakirja. Oli neid, kes nägid seda uuenenud südame ja silmadega. Nad tunnistavad Kristusest hoopis teisiti kui juudid. Aga alus on sama. Valgus tuleb tõsta kõrgele, et oleks nähtav kõikidele tõeotsijatele. Kummardume koos idamaa tarkadega sõime ees. Siit algas uus ajastu.
Avo Üprus,
Harkujärve koguduse õpetaja
