Jumala armastusse mahuvad kõik

Lk 12:4–7
Jeesus ütles sageli oma õpilastele: ärge kartke! Kui ühte asja peab mitu korda kordama, ju see siis on üks tähtis asi. Aga ega me siis ilmaasjata karda. Laulusalm ütleb: „Elu on kui meri, mis mul hirmu teeb, kui ta laine hari vahutab ja keeb“ (KLPR 336). Elu võib olla päris hirmutav ja ohtlik. Ja siis on inimestel veel viisiks ette mõtelda, näha tuleviku kohal ainult süngeid pilvi. Täna saame veel kuidagi hakkama, aga mis homme saab, midagi head ei ole oodata. Meil on hea kujutlusvõime. Hirmul on suured silmad, ütleb vanasõna.

Üks Iiri muinasjutt kõneleb naisest, kes oli lapseootel. Kana tuli tuppa, naine hakkas kana uksest välja ajama, aga kana tõusis kaagutades lendu ja lendas paanikas vastu aampalgil olevat sibulakorvi. Korv kukkus maha ja otse selle koha peale, kuhu veel sündimata lapsele pidi pandama häll. Naine ehmus mõeldes, missugune õnnetus oleks võinud juhtuda, kui tõepoolest oleks seal olnud häll ja lapsuke selles hällis. Kohutav! Ta ei suutnud rahuneda, muudkui nuttis ja kaebas ja naabrinaised ühinesid temaga nutukooriks. Hirmul on suured silmad, näeb sedagi, mida ei ole ja võib-olla ei saa kunagi olema.

Jeesus ütleb: ärge kartke inimesi, selle maailma asju, ärge kartke neid, kes tahavad teile kurja. Nad võivad hävitada teie maise ihu, aga nad ei saa teilt võtta igavest elu. Kartke Jumalat, sest tema võib teid igavesest elust ilma jätta.

Inimesed kardavad selle maailma asju. Kardavad sõda, looduskatastroofe, kliimamuutusi, kardavad teisi inimesi, kardavad kõiksugu asju. Kui kõike seda koledat kuulata, mida iga päev meedias räägitakse, siis võib päris ära nõrkeda. Kõikjal oleks justkui salakavalad, varitsevad sibulakorvid, mis ootavad ainult kurja saatuse tõuget, et meile pähe sadada. Hirmust võib hulluks minna.

Ainult ühte ei karda paljud inimesed üldse – see on Jumal. Eks see ole ju mõistetav, kui oma silm on kuningas. Me ei ole Jumalat näinud, ainult kuulnud oleme temast. Jumal ei ole reaalsus, käega katsutav, silmale nähtav ja sellepärast ei seisa meeles. Inimesed kardavad selle ilma asju, nagu oleks neil lõplik tähendus, nagu nad elaksid siin ilmas igavesti. Aga ei ela, elame ainult mõnikümmend kiiresti mööduvat aastat. Igaviku kõrval ei ole see aeg midagi. Me pabistame üürikese aja pärast, aga igavik ei paku huvi. Elu on tõesti raske. Aga ei pea olema nii raske. Elu võib palju kergemini võtta. Päikeselise iseloomuga inimestel õnnestub see paremini, kõigil nii head iseloomu ei ole.

Kust mina rõõmu leian? Rõõmuta on väga raske elada. Rõõmu on hädasti tarvis. Lootus teeb rõõmsaks, lootus, et Jumal on meiega, et Jeesuse läbi on meie päralt igavik ja ma võin juba selles ilmas kartmata elada teades, et kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad. Jah, see minu vilets, kuluv ihu saab otsa, sellele saab haiget teha, seda saab hävitada. Aga Jumal võib mind uuesti luua, üks kord on ta seda juba teinud, miks ei või ta seda veel kord teha. Jumala laps võib alati rõõmus olla, sest Jumal tahab küll olla koos temaga. Piiblis on väga palju kohti, mis kinnitavad, et Jumal ei hoolitse meie eest alles siis, kui oleme surnud, vaid ka praegu, meie selles elus. Prohvet Jesaja suu läbi ütleb Issand: „… ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!“ (Js 41:10)

Jeesus kõneleb, et Jumal hoolitseb kogu oma loodu eest, isegi meie, inimeste, silmis tühiste olevuste nagu varblaste eest, kes ei maksa suurt midagi. Jumal teab igat varblast, kes meie meelest ei ole märkamist ja arvestamist väärt. Kui Jumal hoolitseb väikeste ja märkamatute olevuste eest, siis miks inimene arvab, et Jumal ei pane teda tähele ega hooli temast, et me ei lähe talle korda. Varblased ju lähevad korda. See on kinnitus ka väga madala enesehinnanguga inimesele – Jumal tõesti hoolib ka sinust.

Võime imetleda, kui suur ja hoomamatu on Jumala armastus: sellesse mahuvad ära kõik mutukad ja putukad, karvased ja sulelised, taimed ja kes teab kõik mis veel – temas on ruumi kõigile. Inimene ei pea siin laiutama oma tähtsusega, Jumalas saab ta rahulikult kogu Jumala looduga heas läbisaamises koos eksisteerida ja Jumala loodu ei pea enam kartma inimest, kes teisi allutab ja hävitab.

Apostel Paulus ütleb, et ka muul loodul, mitte ainult inimesel, on koht igavikus: Jumal ei tee halba tööd, kõik Jumala loodu on imeline ja kui Jumal tahab, väärt igavikku. „Loodu on ju allutatud kaduvusele – mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt –, kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse“ (Rm 8:20–21). Ära siis saada oma päevi mööda hirmus, ära karda, usu ainult.

Kristiina Jõgi

Vigala koguduse õpetaja