Mina, Jeesus Kristus (…) tulen nüüd oma Sõnaga teid, Eestimaa rahvast, valgustama ja teie silmi lahti tegema!

Kõige rikkalikumalt on kaastekstidega varustatud põhjaeestikeelse Uue Testamendi teine trükk, mis ilmus aastal 1729. Üks lehekülg sellest tekstist. Kuvatõmmis

Mis raamat see on, kuidas see on sinuni jõudnud, miks seda lugeda, kuidas seda lugeda? Need küsimused kõlavad üsna kasulike eelteadmistena mistahes raamatu juurde asumisel.

Akadeemilise kirjanduse, kõiksugu käsiraamatute ja õppekirjanduse puhul peame neid ja teisi küsimusi puudutava sissejuhatuse olemasolu enesestmõistetavaks, samuti mistahes kirjanduse puhul, mis on kirjutatud rohkem kui sajand tagasi. Kui me aga avame tänapäevase eestikeelse Piibli, siis leiame selle juurest vastavaid selgitusi ja juhendusi vaid juhul, kui oleme kätte võtnud Jehoova tunnistajate „Uue maailma tõlke“ (2014).

Jehoova tunnistajate Piiblil on ees ja taga hulganisti suuniseid, arusaamist abistavad ja ajaloolist konteksti selgitavad abimaterjalid (sõnastikud, kaardid, kommentaarid, tõlkelugu jne), kõik professionaalselt ja igaühele mõistetavalt koostatud, rohkete illustratsioonidega. Sisu poolest muidugi sedavõrd „omas kastmes“, et ilma heade (nii üldkristliku õpetuse kohta käivate kui üldisemalt humaniora valdkonda kuuluvate) eelteadmisteta inimesele neid ei soovitaks.

Ent kas seda üle 2000 aasta vanust raamatute komplekti on parem lugeda sootuks ilma juhisteta?

Sugugi mitte „üksnes pühakiri“

Martin Luther kuulutas reformatsiooni üheks põhiseisukohaks sola scriptura (ld üksnes pühakiri) põhimõtte. Selle kohaselt peab kogu kristlik õpetus ja usupraktika põhinema üksnes Piiblil ja mitte hilisematel kommentaaridel ja õpetusotsustel. Seepärast pidi ka iga kristlane oma emakeeles pühakirja lugeda saama.

Samal ajal kehtis endiselt vana tõde, et (eriti pühakirja) lugemine viib inimesed erinevatele arusaamistele loetu sisu ja selle põhjal tehtavate eluliste järelduste kohta. Sola scriptura lipukirja all tekkis juba reformatsiooni käigus mitu uut kirikut ja terve rida esialgu tunnustuseta jäänud kristlikke voolusid ning selline harunemine jätkub tänase päevani (ka nt eelnimetatud Jehoova tunnistajate varasem nimetus oli piibliuurijad).

Seepärast pole imestada, et 16. sajandi Lutheri Piibel ei olnud sugugi „üksnes pühakiri“, nagu meie piiblid seda üldjuhul on. Kanooniliseks kujunenud 1545. aasta Lutheri Piiblis on pikemad eessõnad kogu Vanale Testamendile ja eraldi prohvetitele ning lehekülg kuni paar igale VT apokrüüfile; lühem eessõna kogu Uuele Testamendile ning eraldi igale epistlile, kõige ees kogu Pauluse teoloogiat selgitav kaheksa lehekülge pikk eessõna Rooma kirjale, peaaegu sama pikk tekst on Ilmutusraamatu ees.

Iga eessõna võtab lühidalt kokku raamatu sisu ja põhiküsimused, põhitähelepanuga teoloogilistel (mitte filoloogilistel ja ajaloolistel) aspektidel. Lutheri eessõnade ühiseks peateemaks on rõõmusõnum (evangeelium), mis vabastab inimese seaduse ikkest, ning inimese kaks võimalikku vastust sellele: usk või uskmatus. Lutheri arusaama kohaselt on evangeeliumi kuulutatud juba Aadamast alates ning VT seaduse jätkuvalt vajalikuks rolliks äratada inimese südametunnistus ja lasta tal saada teadlikuks oma rikutud loomusest.

Luterlike ortodokside ja pietistide eessõnade erinevus

Kogu varauusaja jooksul peeti piiblieessõnu ja muid lisasid üldiselt vajalikuks ja loomulikuks. Vastavalt muutustele kiriklikes ja ühiskondlikes oludes ja vastasseisudes, teoloogilistes arengutes ja koguduse vajadustes kaotati, muudeti, lisati ja vahetati ees- ja järelsõnu, paralleelkirjakohti, kokkuvõtteid, registreid, glosse, esiletõstetud sõnu-lauseid-värsse, pilte, sõnastikke jne.

Mõnes väljaandes võtsid teksti sisse ja juurde hädavajalikuks peetud kommentaarid nii palju ruumi, et piibliteksti ennast jäi leheküljele vaid kitsas riba. Teistes loobuti kas erinevatest kirikutest pärinevate ostjate lootuses või trükikuludele mõeldes enamikust konfessionaalse iseloomuga kaastekstidest.

Esimene tänase Eesti ja Läti aladel trükitud Piibel oli saksakeelne, selle andis 1677. aastal Riias välja Liivimaa superintendent Johann Fischer ning seda loetakse kõige varasemaks pietistlikuks piibliväljaandeks üleüldse.

Pietistlikuks tegid selle Piibli kaaskirjad: sobivad palved ja laulud, Johann Arndti käsitlus Piiblist ning Fischeri enda mahukas eessõna, mis selgitab põhjalikult pietistlikku arusaama õigeksmõistuga seotud pühakssaamise hädavajalikkusest ja pühakirja õigel viisil lugemise asendamatust rollist selle saavutamisel. Seejärel antakse seitse väga konkreetset juhist Piibli lugemiseks õigel viisil – kuidas end lugemiseks häälestada, kuidas lugeda, kuidas lugemine lõpetada.

Luther ja luterlikud ortodoksid olid oma eessõnades keskendunud pühakirja tekstide sisule ja neis peituvale õpetusele, 17. sajandil olid lemmikteemadeks kujunenud pühakirja omadused, Lutheri kiitus ning katoliiklaste ja reformeeritute vastane poleemika.

Pietistlikud eessõnad seevastu jagasid ennekõike praktilisi juhiseid Piibli lugemiseks. Pietistide väitel polnud ükskõik millisel viisil lugemisest mingit kasu, vaid vastupidi, pigem kahju – et pühakirjalugemine vilja kannaks ja saaks alguse järkjärguline pühakssaamine (sks Heiligung), oli vaja kultiveerida kindlaid hoiakuid ja tegevusi.

Eessõnad eesti- ja lätikeelsetes piiblites

17. sajandi viimases kolmandikus alguse saanud pietism levis väga kiiresti Eesti ja Läti aladele, arenes siin Saksamaaga paralleelselt ning mõjutas oluliselt ka eesti- ja lätikeelsete piiblite väljaandmist. Sel üldisel usulise uuenemise ja vastasseisude perioodil käis Eesti- ja Liivimaast üle pikk ja ohvriterohke sõda koos mitme katku- ja ikalduselainega ning igasugune tõlkimine, eriti aga trükkimiseks vajalike ressursside kokku ajamine kulges äärmiselt vaevaliselt.

Fischeri korraldamisel anti 17. sajandi lõpul Riias välja Uus Testament läti (1685) ja lõunaeesti keeles (1686) ning lätikeelne täispiibel (1689–94), palju hiljem ilmus Tallinnas ka põhjaeestikeelne Uus Testament (1715). Kõik need olid vastavas maakeelses tõlkes varustatud Fischeri paarileheküljelise ja sisult täiesti luterlik-ortodoksse sissejuhatusega UT sisusse ja Kristuse lunastusteo õndsusloolisesse konteksti. Põhjaeestikeelsel UT-l on lisaks veel saksa lugejale mõeldud pikem tekst, mis sisaldab kogu maailma ja Eestimaa õndsuslugu ning põhjalikku ülevaadet selle UT eriti pikast ja vaevalisest saamisloost.

18. sajandi esimene pool oli pietismi kõrgaeg, Eesti- ja Liivimaal tegutses väga palju Halle kooliga pastoreid. 1730. aastatel käisid üle Eesti- ja Liivimaa ka hernhuutlaste ehk vennastekoguduse äratuslained ning siinseid alasid külastas liikumise rajaja krahv Zinzendorf. Sel ajal välja antud piibliraamatute – põhjaeestikeelse UT teine (1729) ja täispiibli esmatrükk (1739) ning lätikeelse täispiibli teine trükk (1739) – väljaandjad (Eestimaal Anton Thor Helle, Heinrich Gutsleff jt; Riias Halle kasvandikud Jacob Benjamin Fischer ja Friedrich Bernhard Blaufuss) olid kõik pietismiga tugevalt seotud, raamatute väljaandmist toetati Hallest, eestikeelse täispiibli trükiks vajalike summade kokkuajamisel mängis olulist rolli Zinzendorf.

Need kolm väljaannet on kaastekstide-lisade poolest kõige silmapaistvamad väljaanded kogu eesti- ja lätikeelsete piiblitrükkide ajaloos: kolme peale kokku 11 täiesti uut eessõna, kõik selgelt pietistlikest arusaamadest lähtuvad.

Neis antakse ülevaateid maailma õndsusloost, pühakirja tekkimisest, sisust ja tähtsusest, eesti/läti rahva vaimulikust ajaloost, konkreetse köite tõlke- ja saamisloost, selgitatakse lahti köitele lisatud vasegravüür jm. Kõik kolm köidet sisaldavad rohkem või vähem põhjalikult lahti kirjutatud maakeelseid juhiseid selle kohta, milliste hoiakutega pühakirjale (õigesti) läheneda, seda hingele kasulikul (ja mitte kahjulikul) viisil lugeda ja sellest lugemisest sündivat (isiklikku) arusaamist (tingimata) ellu rakendada ning seeläbi pühaks ja õndsaks saada.

Kõige rikkalikum väljaanne

Kõige rikkalikumalt on varustatud põhjaeestikeelne UT (1729), mille kaastekstide hulka kuulub Lutheri eessõna Rooma kirjale – esimene ja ilmselt siiani ainus Lutheri piiblieessõnadest, mis eesti keelde kunagi on tõlgitud. Lugemisjuhistes julgustatakse talupoega (juba hernhuutlikult?) lisaks isiklikule (hingele) kasusaamisele õpitut-taibatut ka kaaslastele edasi andma.

Kõige südamlikumas ja – nii sisult kui vormilt – kaunimas eessõnas pöördub siin Eestimaa rahva poole Jeesus ise: „Minna se Issand Jesus Kristus, tõssine Jummala ja Innimesse Poeg ja keikide innimeste Lunnastaja, tullen nüüd omma Sannaga Teid, Eesti=ma Rahwast walgustama ja teie silmad lahti teggema, et teie moistaksite pöörda pimmedusest walgusse pole, ja sadana woimussest Jummala pole/ ja Minno sees tunda/ ja õige usso läbbi kätte sada iggavesse ello warrandussed/ mis mitme nimme läbi Minnult täetakse. Sest Minna ollen taewasest Issast teile kinkitud/ Et ma pean ollema Teie JESUS.“

Jeesus loetleb 51 Piiblis leiduvat nimetust (koos viidetega) selle kohta, kes ta inimesele on (sh Suggulane, Sõbber, Wend), kutsub tungivalt pöörduma ära patust (mis on: armastuse puudumine, südame koormamine liiase söömise, joomise ja peatoiduse pärast muretsemisega) ning kutsub inimest igal viisil üles isiklikule suhtele ja südameusule.

Piiblieessõnade viimased päevad

18. sajandi lõpuks olid põhjaeestikeelse UT ja lätikeelse täispiibli uustrükkidest pietistlikud eessõnad juba välja langenud. Neid asendas kummaski üks lühem maakeelne tekst, kus tutvustati köite sisu ja veendi talupoega seda – raha- ja ajakulu pelgamata – soetama ning „hoolega ja mõistlikult“ lugema.

Sellega sai Piibli juurde kuuluvate eessõnade ja lisade aeg läbi. 19. sajandi algusest peale hakkasid piibliraamatute väljaandmist korraldama rahvusvahelised ja konfessioonideülesed piibliseltsid, mille põhimõtete hulka kuulus ja kuulub ilmselt tänini, et pühakiri antakse välja ‘puhta pühakirjana’ ehk ilma igasuguste lisadeta ja enamjaolt ka ilma apokrüüfideta.

Selleks olid omal ajal omad põhjused, ent võib kindlasti edukalt argumenteerida mingit sorti sissejuhatuste ja lisade vajalikkuse kasuks tänases maailmas. Tänapäeval, kui Piibli sündmused ja mõttelaad jääb järjest kiiremini muutuvas maailmas meie ajale järjest võõramaks, oleks mõttekas ja põhjendatud uuesti eessõnade ja joonealuste kommentaaride traditsioon tagasi tuua, selleks et teksti mõtte juurde jõudmine lihtsamaks teha.

Dr theol Tiina-Erika Friedenthal

Tartu ülikool, baltisaksa kirjanduse teadur

Põhineb Eesti Piibliseltsi XXX piiblipäeval 28.10.2023 EELK Usuteaduse Instituudis peetud ettekandel „Eesti- ja Liivimaal 17. ja 18. sajandil välja antud piiblite eessõnad ja lisad“.