Läänelik usuvabadusideaal on Hiinale võõras

Eesti Kirik tegi juttu Tartu ülikooli värske magistri Urmas Pappeliga, kelle magistritöö käsitleb usuvabadusega seotud problemaatikat hiina kultuuriruumis ja postkonfutsianistlikus ühiskonnas.
«Esiteks ei ole midagi sellist varem eesti keeles kirjutatud ning teiseks on üha olulisem õppida Hiinaga seotud teemasid, ka religiooniga seotut, tundma eelarvamusvabalt,» põhjendab Pappel teema valikut. Töö juhendajateks olid dr theol prof Tarmo Kulmar ja dr Linnart Mäll.
Magistritöö saab alguse kinnitust leidnud hüpoteesist, et niinimetatud universaalne usuvabadusideaal on oma filosoofiliste lähtekohtade poolest läänelik.
«Kuigi usuvabaduse tekke ajendi üle vaieldakse, on selge, et modernsete riikide loomisega kaasnenud uus sotsiaalpoliitiline olukord ja ulatuslik usuvaenamine sundisid Euroopa valgustusajastu haritlasi leidma lahendust teoloogilis-filosoofilisele probleemile, mis võimaldaks Euroopa kirikutel ja religioonidel üksteise kõrval rahumeelselt eksisteerida.
16. ja 18. sajandi vältel lõid Sebastian Castellio, Benedict Spinoza, James Locke, Pierre Bayle ja paljud teised usuvabadusfilosoofia, mille üheks peamiseks aluseks oli ratsionaalselt põhjendatud loomuõigus. Uusaja lõpuks oli usuvabadusest saanud lääne kultuuriruumis ühiskondlik norm, mis oli individualistliku multikultuurse ühiskonna ainus võimalus stabiilsuseks ja rahuks. Hiinalik ususallivustava on läänelikust usuvabadusarusaamast väga erinev.
Juba eelajaloolisest ajast oli kogu Hiina ühiskond suletud hierarhilisse võrgustikku, kus iga indiviid oli perekonna või kogukonna liikmena Taeva alam ja seetõttu paratamatult religioosne. Säärane arusaam juurdus hiina kultuuri konfutsianistlikus kosmoloogias, mille kohaselt on maailm üks tervik, millest ei saa üksikuid osi lahutada.
Ent vaatamata uute religioossete organisatsioonide (taoismi ja budismi) tõusule jäi konfutsianistlik kõikehõlmav kosmoloogia suuresti muutumatuks. Uued religioonid ei asendanud klassikalist konfutsianistlikku kosmoloogiat, vaid asusid selle kõrvale.»
Ususallivustava Hiinas
Pappel leiab, et just seetõttu saab hiina kultuuriruumis eristada kahte üheaegselt kehtivat ortodoksiat – suurt ortodoksiat ja väikest ortodoksiat. «Suur ortodoksia vastab üldjoontes Hiina holistlikule kosmoloogiale, mis hõlmab kogu Hiina ühiskonda, olenemata üksikisiku religioossest taustast. Suur ortodoksia on «ajutise» riigireligiooni ülene ega sõltu seetõttu poliitilistest muutustest.
Väike ortodoksia on aga riigi ametlik religioon, millena on esinenud konfutsianism, taoism, budism, legism ning kohalikul, tavaliselt mässava provintsi tasemel ka islam ja kristlus,» selgitab ta ning lisab, et tänu suure ortodoksia hõlmavale religioonikäsitusele ei ole Hiina erinevaid usulisi organisatsioone nende teoloogiliste veendumuste tõttu taga kiusatud.
Neile filosoofilistele veendumustele loodi passiivselt usuvabadust pooldav poliitiline kultuur, kus kõik religioonid ja usulised liikumised olid kogu taevaaluse valitseja ehk Hiina keisri kui Taevapoja subjektid. Et aga usuvabadus ei olnud ei filosoofiliselt määratletud ega ka seadustega tagatud, peab hiinaliku usuvabaduse puhul pigem rääkima ususallivustavast.
«Mõistetavalt ei saanud Hiina konfutsianistlikus traditsioonis mõtlevad haritlased esmasel kokkupuutel lääneliku usuvabadusideaaliga nõustuda ning läänemaailma sotsiaalpoliitilised teooriad ja filosoofilised tõekspidamised põlati ära. Ent 19. sajandi teisel poolel, pärast suuri sõjalisi kaotusi, hakati rääkima uuest Hiina riigist, mis tuleb üles ehitada lääne modernsetele teooriatele tuginedes.
20. sajandi alguseks ei olnud rahvuslus, demokraatia ega ka läänelik usuvabadus enam Hiina haritlaskonnale võõrad. Ent sajanditepikkused kultuurikontaktid ja inimõiguste poliitiline kehtestamine ei muutnud läänelikku usuvabadusideaali hiinlastele omaseks. Hiina avanemine lääne modernsetele sotsiaalpoliitilistele teooriatele oli toimunud liiga kiiresti ning nii läks osa lääne mõtteloo olemusest kaduma.
19. sajandi teadusmaailmas väga populaarse sotsiaaldarvinismi valguses tõlgendati läänelikku, loomuõigusele rajatud usuvabadust kui igandit, mis ei ole iseeneslik väärtus, vaid pelk vahend,» on Pappeli hinnangul põhjus, miks poliitilised õigused ehk hiina rahvuse õigused seati üksikinimese õigustest kõrgemale.
Ei jaga läänelikku usuvabadust
Töös leidis kinnitust hüpotees, et 20. sajandi alguse Hiina ühiskond ei mõistnud lääneliku usuvabadusideaali olemust ega olnud ka seetõttu valmis selle poliitiliseks kehtestamiseks.
Toetudes mitmetele psühholoogilistele uuringutele, näitab Pappel, et ka kaasaja n-ö moderniseerunud Hiina ühiskond ei jaga lääne kultuuri väärtusi ega saagi seetõttu mõista läänelikku niinimetatud universaalset usuvabadus­ideaali. «Kuigi moodne Hiina ühiskond võõrdub konfutsianistlikest traditsioonilistest väärtustest, on tõenäoline, et moderniseerumine ei muuda hiinlasi kunagi «läänelikeks».
Et modernism ja traditsionalism ei ole vastandlikud teineteist välistavad väärtused, säilitab Hiina ühiskond ka mõningaid modernseid väärtusi (nt individualism) omaks võttes oma konfutsianistliku loomuse. Seetõttu võib väita, et läänelik usuvabadusideaal jääb Hiina ühiskonnale ka tulevikus võõraks.»
Küsis Merje Mänd