Meie ülempreestril on meiega kaastundmus kõiges

Rahvas oli täis ootust ja kõik mõtlesid oma südames, et ehk Johannes ongi Messias. Siis vastas Johannes kõikidele: «Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega. Temal on visklabidas käes, et puhastada oma rehealust ja koguda nisud oma aita, kuid aganad põletab ta ära kustumatu tulega.» Ka veel paljude muude asjade pärast manitsedes kuulutas Johannes rahvale rõõmusõnumit.
Ent sündis, kui kogu rahvast ristiti ja ka Jeesus oli ristitud ja palvetas, et taevas avanes ja Püha Vaim laskus ihulikul kujul Jeesuse peale kui tuvi, ja taevast kostis hääl: «Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!»
Lk 3:15–18,21–22

On üks lugu, mille on ilmselt kirja pannud Hans Christian Andersen. See lugu kõneleb järgmist. Lagedal väljal seisnud vahimajake. Vahimajakese ees marssis edasi-tagasi valvesõdur. Ühel päeval juhtus sellest paigast mööduma vana kindral. Näinud lagedal vahis olevat sõdurit, küsinud ta imestusega, mida see peaks tähendama. Talle vastati, et see on alati nii olnud, niipalju kui ajas tagasi mäletatakse. «Lollus,» vastanud seepeale vana kindral. «Tuleb lõpetada selline tühermaal edasi-tagasi marssimine!» Ja sellest päevast vahisõdurid seal enam valvet ei pidanud.
Kuid keegi ei mäletanud ega teadnud enam, et kunagi olnud selles paigas kuninganna uhke loss. Ja kuninganna ise oli lasknud oma turvalisuse tagamiseks seada lossi ette vahisõdurid. Lossi polnud enam ammu, kuid vahisõdurid olid endiselt vahti pidamas.
Umbes samasugune lugu võib olla meie päevil ristimisega. Väga palju on kahtlemata neid, kes teavad, mida tähendab ristimine. Aga väga palju on ümberringi ka selliseid inimesi, kes küsivad, mis tähtsus on ristimisel. Kas ei ole see vaid ilus, kuid iganenud rituaal? Või pelgalt kombetäitmine? Ja äkki, kui mõnel tundepuhangu hetkel saab inimese jaoks kõik hääbuv hingele kalliks, tuleb ta ehk selle emotsiooni ajel ja soovib end ristida. Milleks aga üldse lasta end ristida? Milleks see nähtav märk inimeste ees? Ma ju usun küll, et Jumal või mingi kõrgem vägi on olemas.
Ristimise traditsioon ulatub tagasi Piibli aegadesse. Kristus ise on seda väga tõsiselt võtnud ja kõrgelt hinnanud. Seda näitab fakt, et Ta läks Ristija Johannese juurde. Ristija Johanneski kõhkles sel hetkel, kas ristimine ikka on nii tähtis, et Jeesus peaks laskma end ristida. Kristus aga tõrjub Johannese kõhklused. Ta ütleb: «Jäta nüüd, sest nõnda on meil kohane kõike õigel kombel toimetada!»
Ristimine vabastab patust, surmast ning kuradi meelevallast. Nii on lugeda katekismusest. Kristus oli aga neist vaba niikuinii. Miks siis lasi Tema end ristida? Vahest on üks põhjus selles, et ristimine on tunnistus ja märk omavahelisest osadusest. See on tunnistus sellest, et peetakse end kaasinimesega võrdseks ja kaasinimest endaga võrdseks Jumala ees. Seda vaatamata sellele, et iga inimene on omanäoline ja teistest erinev.
Ilmselt tunnistas Kristus oma ristimisega, et Ta ei pea end kõrgemaks enda omadest, kristlastest, kes kõik on ju samuti ristitud. Heebrea kirja autoril on õigus, kui ta ütleb, et meil on niisugune ülempreester, kellel on meiega kaastundmus kõiges. Ka nõtruses. Ja inimestel, kes ütlevad, et Jumalat ja Jumalasse saab uskuda ilma nähtava märgita, ristimiseta, on mõningal juhul kindlasti õigus. Muidugi võib Jumala olemasolu uskuda ristimata inimene. Ja ükskord Jumala aujärje ees vastust andes võivad need inimesed lüüa enesele vastu rinda ja öelda: «Ma arvasin kogu aeg, et mingi kõrgem vägi või saatus või loodus on olemas.» Ja siis vastab Tema, keda ristiinimesed on läbi aegade Jumalaks nimetanud: «Mina ei ole teid elades tundnud!» Sedasi võib juhtuda. Sellest annab Kristus teada Matteuse evangeeliumi kaudu.
Maailm ning kõik, mis selle sees ja ümber, on Jumala loodud. Moosese esimesest raamatust on lugeda, et Looja lõi taeva ja maa ning Jumala Vaim oli vete kohal. Kui Looja oma loodut lunastama ning maad uuendama tuli, oli jälle Vaim vete kohal. Kristus ristiti ja taevas avanes ning Püha Vaim laskus tuvina alla Jeesuse peale. Tuvi on olnud nii kristlikus kui ka antiikkunstis puhtuse ja rahu sümbol. Johannese evangeeliumis on ka üks oluline täiend, mida teistes evangeeliumides ei ole. Johannes märgib, et Vaim laskus ja jäi Jeesuse peale.
Maailma loomise puhul on Nikaia usutunnistuses öeldud, et Jumal on loonud nii nähtava kui nähtamatu. Kui Ta on loonud ka nähtava, siis on Tal kahtlemata selle üle ka meelevald. Ja pole midagi imestada, et Jumal ootab meilt teatud nähtavate asjade täitmist, mis Ta ise on meile täitmiseks seadnud. Ka Kristus oli ju nähtav – inimene, kellel on veri, luud ja liha.
Me elame nähtavas maailmas, maal, mis meie jalge all on vana ja väeti. Me elame maailmas, mida paljud on mõnikord nimetanud hädaoruks ja viletsuspaigaks. Prints Hamlet nimetab tervet maailma vanglaks, kus on palju kõledaid ja süngeid koopaid, sulgusid ja konge. Vanad kreeklased pidasid ilmaelu eksirännakuks siin maailmas. Ka Piibel ütleb, et oleme siin võõrad ja majalised ning et meil pole siin jäädavat eluaset.
Kunagine Viljandi maakoguduse õpetaja Jaan Lattik on öelnud: «Põgeniku rahutut märki kannavad siin kõik oma otsa ja rinna ees. Sellest paistab selgesti läbi ristimärk, mida kord pühitseti otsaesisele ja rinnale, siis kui esmakordselt nimetati Jumalale inimlapse nime. Ristimärki meie pealt ei saa ära kustutada ükski vägi ega jõud siin maailmas.»

Andres Tšumakov,
Käru koguduse õpetaja