Õpin kuni elan, tänan kuni koolen
/ Autor: Allan Kährik / Rubriik: Jutlus, Pühapäevaks / Number: 28. august 2024 Nr 31 /
Ja Esra avas raamatu kogu rahva nähes, sest ta seisis kõrgemal kui kõik muu rahvas; ja kui ta selle avas, tõusis kogu rahvas püsti. Ja Esra kiitis Issandat, suurt Jumalat, ja kogu rahvas vastas käsi tõstes: „Aamen, aamen!” Ja nad põlvitasid ning heitsid Issanda ette silmili maha. Ja Jeesua, Baani, Seerebja, Jaamin, Akkub, Sabbetai, Hoodija, Maaseja, Keliita, Asarja, Joosabad, Haanan, Pelaja, leviidid, õpetasid rahvale Seadust ja rahvas seisis püsti. Ja nad lugesid raamatut, Jumala Seadust, peatükkide kaupa ja andsid seletust, nõnda et loetust aru saadi. Ja Nehemja, kes oli maavalitseja, ja preester Esra, kirjatundja, ja leviidid, kes rahvast õpetasid, ütlesid kogu rahvale: „See päev on pühitsetud Issandale, teie Jumalale. Ärge leinake ja ärge nutke!” Sest kogu rahvas nuttis, kui nad Seaduse sõnu kuulsid. Ja ta ütles neile: „Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke, ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud! Sest see päev on pühitsetud meie Issandale. Ja ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm!”
Nehemja 8:5–10
Juudi kalendri sakraalaasta seitsmendaks kuuks on Tišri. Selles kuus on 30 päeva ning see kuu paikneb kusagil meie septembri ja oktoobri sees.
Väga tõenäoliselt ei ole seitsmenda kuu esimene päev (Nehemja 8:2) meie tänase kalendri järgi esimesel septembril, kuid ikkagi on ilus ja auline mõtelda, et pärast seda, kui rahvajuht Nehemja on ümbruskaudsete rahvaste ja valitsejate kiuste üles ehitanud Jeruusalemma ja korrastanud ise selleks head eeskuju näidates inimeste sotsiaalsed ja majanduslikud suhted, siis on õppimise ja õpetamise korraldamine esimene asi, mida tema seejärel teeb.
Seitsmenda kuu esimesel päeval algab kooliaasta. Kogu rahvas on kuulamas Esrat, kes loeb ette seadust ning seletab seda koos abiõpetajatega. Alustuseks peetakse loengud (Nehemja 8:3) ning neile järgnevad seminarid ja rühmatööd (Nehemja 8:7–8).
Täna räägitakse aktiivõppest, kaasavast õppest – Esra seadusekoolis paistab rahvas igatahes olevat nii kaasatud kui aktiveeritud. Nad vastavad õpetusele entusiastlikult ja puhkevad kollektiivselt pisaratesse. Järelikult õpetus puudutab neid ja seaduse mõistmine liigutab nii mõtteid, meeli kui tundeid.
Õpetus on hea, kui see inimese aktiveerib. Kui inimene ükskõikseks jääb, ei ole kas õpetus talle kohane või ei jõua õpetus talle kohale.
Miks rahvas aga nutma puhkeb? Nüüd võib ju mõtelda, et kuna rahvas ei tea seadusest enam ööd ega mütsi, tabab inimesi oma tegelikku olukorda taibates raske patutunnetus ja ülisuur kurbus oma tühmuse ja teadmatuse, aga samuti senise eluviisi ja rumalate tegude pärast. Pisarad on siis patutunnistuse ning kahetsuse individuaalseks õpiväljundiks.
Ometi tundub, et see õpiväljund ei ole piisav, sest nii Nehemja kui Esra ja teised kirjatundjad saadavad rahva hoopis sööma ja rõõmustama.
Siin on oluline panna tähele, et rahvas läheb (kusjuures kogu rahvas on ju seadust õppimas) rõõmupidu pidama ja läkitab piduroogasid teistelegi, naaberrahvastele ilmselt ja võib vaid oletada, kas ka nendele, kes püüdsid varasemalt Jeruusalemma ülesehitamist takistada ja Nehemjale kurja teha.
Tundub, et seaduse mõistmise õige tagajärg ei ole mitte niivõrd halamine oma patususe üle, vaid rõõm sellest, et taipamine on tulnud, koos tänumeelega ja sooviga jagada seda taipamist ja tänu teistelegi.
Kusjuures ka neile, kes seda ära pole teeninud. Kellel on, see annab, kellel pole, sellelt pole saada midagi.
Esra õpetab seadust. Niisiis õpetab ta, kuidas peaks inimesed elama ja olema, et pääseda Jumala palge ette ning olla temaga osaduses. Samaaegselt õpetab ta sedagi, kuidas peaks inimene elama ja olema koos teiste inimestega nii, et see oleks Jumalale meelepärane, toeks ja õnnistuseks ligimesele ning ehitaks üles ka inimest ennast nii tundmises ja taipamises kui tunnetes ja toimimises.
Kuna Jumal on algselt loonud inimese lisaks loodu valitsemisele (1. Moosese raamat 1:26) ka hoidma ja harima Eedeni aeda (1. Moosese raamat 2:15) ning kuna meid on kutsutud olema Jumala saladuste ustavad majapidajad (Pauluse 1. kiri korintlastele 4:1), siis tuleb sellist peremeheks või perenaiseks ja ligimeseks olemist õppida.
Kohe algaval looduhoiukuul on seda õpivajadust igatahes paslik endale meelde tuletada. Või kes meist on sündinud tark? Kui aga tunnistame, et meie taipamine on väeti ka siis, kui väga palju taipame, ja et meie tarkus paraku Jumala ees kaugele ei küüni (Pauluse 1. kiri korintlastele 1:25), siis annab see võimaluse jääda alandlikuks ja innukalt õppivaks kuni elupäevade lõpuni.
Õpime kuni elame, kasvame kuni kooleme. Ja kui tarkus meisse tuleb, siis täname – täname õpetajat ja täname Jumalat, kes meile sellised õpetajad on saatnud. Tänamist ja tänulik olemist õpib inimene kogu elu. Kui väike inimene siia ilma sünnib, ei ole ta sündides tänulik. Ta nõuab süüa, tähelepanu, hoolt – nii nagu ta oskab.
Vanuse, teadmiste ja elukogemuse kasvades peaks nõudmiste kõrvale kerkima ka tänu selle eest, mis inimesele osaks saab. On tõsi, et kui tänumeelest ka muud kasu poleks, siis muudab see meid rõõmsamaks ja tervemaks.
Igapäevane tänulikkus näiteks igaõhtuse harjutusena, kus mõtlen kolme asja peale, mille eest olla tänulik, ja siis tänangi Jumalat nende asjade eest – see on midagi, mida targad soovitavad ja mida selle praktiseerijad kiidavad.
Kui meid on kutsutud loodut hoidma ja harima ning koos õppima Jumala seadust, mis teadupärast on võetud kokku armastuskäsus, siis võime enda ümber külvata nõudmisi ja võime külvata tänu. Ja kindlasti võime läbi oma elu külvata seda, mida tahame.
Aga lõigata ei saa me seda, mida tahame, vaid ikka ainult seda, mida oleme külvanud.
Aamen.
Allan Kährik
Paistu Maarja koguduse õpetaja