Meelt parandav saab osa jumalikust meelerahust

Nõnda ütleb Issand: Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast. Tema on otsekui kadakas nõmmel, mis ei näe head tulemas; ta asub kõrbe kivirägas, soolasel, elamiskõlbmatul maal. Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand. Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast.

Jeremija 17:5–8

Sel pühapäeval on meie kiriku kalendris märgitud teemaks usuvõitlus. Milles see võitlus seisneb? Kas ja kuidas me võitleme selle eest, et meie usk ei lahjeneks? Et „ei“ jääks „EI-ks“ ning „jaa“ jääks „JAA-ks“!

Ühes viimase aja vaadatuimas Eesti kinofilmis „Nähtamatu võitlus“ ütleb õigeusu munk õpilasele kiusatuste kohta, et kui kiusatus pattu teha tekib, siis on juba hilja … Elada tuleb nii, et kiusatust ei tekiks!

Toetudes enda tagasihoidlikule paarikümneaastasele usuteele, julgen kinnitada, et „võitlus“ seisneb patu ehk mööda paneku ennetamises ja kui see ei õnnestu, siis patu tagajärgede koristamises (meeleparanduses).

Uus Testament (vastupidiselt Vanale Testamendile) keskendub rohkem sellele, mida kristlasel teha tuleb, mitte sellele, mida teha ei tohi. Lihtne loogika ütleb, et kui keskendud tegudele, milles väljendub Jumala ja/või ligimesearmastus, siis ei ole aega samal ajal pattu teha.

Kui sinu päev on täidetud Jumalale meelepäraste ettevõtmistega, siis on palju raskem libastuda. Siinkohal ei tohi unustada, et ka palve on Jumalale meelepärane tegu. Läbi palve Jumalaga osaduses olemine välistab kurjad mõtted. Üleskutse „Püsige palves!“ ei tähendagi muud, kui et pidage Jumalale meelepärast usuvõitlust.

Paraku me eksime ikkagi! Inimene on ekslikuks loodud. Tehes ise oma elus valikuid (vaba tahte kohaselt), ei ole võimalik alati täppi panna.

Eks selle tunnistamine on ka omamoodi usuvõitlus. Võitluse on juba ette kaotanud need Jumala lapsed, kes peavad ennast eksimatuks. Kes püüavad oma eksimusi maha salata, õigustada või koguni kinni mätsida, lootes, et suudavad ISE ennast päästa ja „puhtaks pesta“.

Järjepidev andeks palumine (piht) käib usuvõitluse juurde. Meelt parandatakse mitte niivõrd pattude tegemata jätmise, kuivõrd pattude tunnistamise läbi. Taevane Isa ei oota meid hingamispäeval altari ette, et kuulda, mida me kõike ei teinud, millest suutsime hoiduda, kui tublid „võitlejad“ me enda arvetes olime. Isa on sellest kõigest teadlik, küll aga ootab ta meilt seda, mida saame või soovime enda juures veel parandada või jätkuvalt parandada. Ausus, alandlikkus ja järjepidevus on usuvõitluse relvad.

Ka jutluse aluseks olevad Jeremija raamatu salmid ütlevad, et kõik lootused (ka usuvõitluses ja meeleparanduses) tuleb panna Issanda peale. Neetud saab olema see, kes üksnes oma käsivart usaldab ja Jumala juhtimisest eemaldub.

Jumala valgus toob meie patud esile, et võiksime neid näha ja tunnistada. Jumala arm peseb meid puhtaks patust ja Jumala osadus aitab püsida õigel teel. Ei pääse meist keegi palavusest ega põuast, samuti mitte kiusatustest, aga määravaks saab südame hoiak.

See, kelle kätte oleme usaldanud oma südame, annab meile hingamise. Jumal, kõige looja, annab hingamise ka kõige keerulisemas ja (inimese jaoks) väljapääsmatus olukorras.

Oma patuse loomuse teadvustamine, pattude tunnistamine ja (sihikindel) tegutsemine  helde ja armulise Jumala juhendamisel viib meeleparanduseni. Meelt parandav inimene saab osa jumalikust meelerahust. Usuvõitlust pidades (siin ajas ja ruumis) ei tulda võitjaks, küll aga saab võideldes tunda ennast (kõige) Võitja poolel olijana! Ehk siis taevase Isa armastatud ja hoitud lapsena, ja seda jäävana, igavesest ajast igavesti. Aamen.

Kalle Kõiv

Juuru ja Vahastu koguduse õpetaja