Kirikute arhiivid kannavad ajalugu, 1.

Erinevalt mitmest teisest töölõigust meie kirikus on koguduste kantselei- ja eriti arhiivitöö edendamine jäänud suurema tähelepanuta. Loomulikult ei saa ega peagi arhiivitöö koguduses olema esiplaanil. Ometi ei saa me igapäevaelus läbi dokumentideta.

Janis Tobreluts Haapsalu koguduse arhivaale kirjeldamas.

Oleme ju kõik kogenud, milline tähendus ja jõud võib olla mõnel kirjal, tunnistusel, protokollil või testamendil. Kuna kirik on sajandeid püsinud institutsioon, ulatuvad siin väärtused ja traditsioonid aastasadade taha, ka arhiivid.

Kui palju peamurdmist on ainuüksi kiriku- ja kunstiajaloolastel seepärast, et dokumentatsioon on hävinenud või ei osata seda õigest kohast leida. Mäletamine võiks aga olla kiriku väärikuse mõõdupuu.

Kui 1994. a kiriku ja Eesti Ajalooarhiivi vahelise koostöö tulemusel toimus kogudustes ankeetküsitlus, millega üritati ülevaadet saada koguduste ja praostkondade arhiivide olukorrast, vastas ankeedile 68 kogudust.

Vastamata jätsid paljud teadaolevalt rikkaliku arhiivimaterjaliga kogudused. Ainsana tegi omapoolse ettepaneku tolleaegne Suure-Jaani koguduse õpetaja Helmut Mõtsnik: «Konsistooriumi poolt suunata kogudustesse arhiivitöötaja, kes paneks tasu eest nende koguduste arhiivid korda, kus need seisavad korrastamatult.»

Arhiiviregistrisse kantud

1998. a kehtima hakanud riikliku arhiiviseaduse põhjal on EELK eraarhiivide valdaja. Tulenevalt arhiiviseadusest asutati 2000. a riiklik arhiiviregister.

Selle eesmärgiks on koguda avalikke arhivaale ning kultuuri- ja ajaloolise või praktilise väärtusega eraarhivaalide kohta käivaid andmeid ja korraldada arhivaalide kaitset, tagada neile juurdepääs, teostada nende üle arhiivijärelevalvet ning täita avalikele arhiividele arhiiviseaduse ja teiste õigusaktidega pandud ülesandeid.

20. detsembril 2000 sõlmisid EELK ja rahvusarhiiv lepingu kiriku arhiivivara riiklikusse arhiiviregistrisse kandmiseks. Lepingu järgi abistab rahvusarhiiv korrastada kiriku arhiive.

Rahvusarhiivi toetusel hakati 2001. a EELK Konsistooriumi arhiivi arhivaale kirjeldama. Samal aastal kirjeldati ka Ida-Harju praostkonna, Ida-Harju praostkonnas asuvate koguduste ning Järva praostkonna Aegviidu ja Ambla koguduse arhivaalid.

2001. a finantseeris rahvusarhiiv Viljandi Pauluse koguduse arhiivi korrastamist. 2002 restaureeris rahvusarhiiv Viljandi pastoraadi räbaldunud kaardi aastast 1841.

Konsistoorium kinnitas 2000. a EELK koguduse arhiivinimistu näidise. Et aidata korraldada koguduste ja kiriku allasutuste arhiivitööd, on koondatud kiriku koduleheküljele arhiivinduslikke abimaterjale. Arhiivitööd plaanides on õige need nõuanded kindlasti läbi lugeda.

Sealsamas on üleval ka viimaste aastate jooksul valminud (2000-2004) arhiivikirjeldused üheksa praostkonna praostkondade ja koguduste ning konsistooriumi arhiivi kohta.

Arhivaalide kirjeldamine

Peapiiskop Jaan Kiiviti ja riigiarhivaar Priit Pirsko vahel 2003. a sõlmitud lepinguga kinnitati siinkirjutaja kirikuarhivaalide kirjeldajaks Järva, Lääne-Harju, Viljandi, Viru ja Võru praostkonnas. Kirjeldamistöö jätkus 2004. a Lääne, Pärnu ja Valga praostkonnas ja kogudustes. Kirjeldamist ootavad veel Saarte, Tallinna ja Tartu praostkonna arhiivid.

Praostkondade ja koguduste arhiivid kirjeldasin arhivaali tasandini vastavalt etteantud kirjeldusstruktuurile elektrooniliselt Exceli tabelina. 2003. a kirjeldasin 5 praostkonnas ja 59 koguduses kokku 9361 arhivaali, 2004 sain andmebaasi sisestada 3 praostkonnas ja 40 koguduses 4167 ühikut.

Nii on viimase kahe aasta jooksul praostkondades ja kogudustes fikseeritud 13 528 kirikuarhivaali. Need andmed on edastatud arhiiviregistrile.

Kantseleide üldine olukord

Koguduste ja praostkondade arhiivide näol on tegemist vähemalt kuuekümne, sageli aga saja kuni kahesaja aasta jooksul tekkinud arhiiviainesega.

Paljudes väikestes maakogudustes puuduvad kogudustel kantseleid. Asjaajamist korraldavad juhatuse või koguduse liikmed armastustööna. Traditsiooniliselt on kantseleitöö väga heal järjel Haapsalu, Jõhvi, Rapla, Põltsamaa ja Räpina koguduses.

Arhivaalide kirjeldamisel võis paljudes kogudustes täheldada järsku asjaajamise korra muutust. Valdavalt oli põhjuseks põlvkondade vahetus. Kui kogudust aastakümneid teeninud õpetaja vahetas välja pooliku ettevalmistusega diakon, on kontrast asjaajamisel sageli sedavõrd terav, et muutust ei saanud märkamata jätta.

Viimasel kümnendil on toimunud teatav murrang koguduse asjaajamises kogu EELK ulatuses. Järjest vähem leidub pastoraalkirjavahetust: kirikutähti ja ametitalituste teateid. Täiesti hääbunud on armulaualiste raamatute pidamine, rääkimata sissetulnud-väljaläinud kirjade registreerimisest. Palju arhiiviväärtuslikku informatsiooni liigub elektroonilisel kujul.

Tuli ette kogudusi, kus viimase aastakümne või isegi pikema aja jooksul oli vaid mõni dokument toimikutesse jõudnud, ülejäänut võis leida süsteemitult kõikjal kantseleis. Iseenesestmõistetavalt oli arhivaale keerulisim kirjeldada just nendes kogudustes.

Kantseleitööd on vaja senisest rohkem arendada. Abiks on siin EELK intraneti leheküljelt kättesaadav koguduse arhiivinimistu näidis. Igas koguduses, ka kõige väiksemas, peavad olema toimikud jooksvaks asjaajamiseks.

Teadaolevalt on korras ja hästifunktsioneeriv asjaajamine korraliku ja süsteemse arhiivi tekkimise eelduseks. Juhul, kui dokumendid ei jõua õigetesse toimikutesse, asuvad kellegi juures kodus või on süsteemitult laiali kantselei laudadel ja kappides, on ka kõige paremate eelduste ja oskustega arhivaaril seda pea võimatu aastate pärast korda seada.

Süsteemitut arhiiviainest on väga raske hallata. Sageli algavad just siit probleemid personaalandmetega, kinnis- ja vallasvaraga jms.

Hooldajaõpetaja teenida ja kindla kantseleita kogudustes on otstarbekas koondada koguduse arhiiv hooldajaõpetaja koguduse või mõne teise praostkonnas asuva suurema koguduse juurde. Vältida tuleb olukorda, kus nõrgemalt teenitud või likvideeritud koguduste arhivaalid jäävad laokile ja kaitseta.

Kirikuarhivaari vajalikkus

Olukorras, kus meie kirik soovib koguduste ja praostkondade arhiivivara kohtadel säilitada, tuleb arhiivid asjatundlikult korrastada ning luua neile sobivad säilitamistingimused. Mitmel pool on kogudus tagasi saanud ja renoveerinud oma kinnisvara. See loob sobivad eeldused kirikuarhiivide paremaks säilitamiseks ja kaitseks.

Käesoleval hetkel on 9 praostkonna koguduste ulatuses välja selgitatud kõige avariilisemas seisus materjalid. Juba praegu võiks EELK pidada rahvusarhiiviga läbirääkimisi hävimisohus arhivaalide konserveerimise-restaureerimise küsimuses.

Kuna mitmel juhul on tegu avariiolukorraga, ei ole põhjust oodata, kuna lõpeb arhivaalide kirjeldamine kogu kirikus. Rahvusarhiiviga sõlmitud aluslepingud annavad võimaluse juba nüüd arendada edasisi tööplaane konserveerimise, restaureerimise ja säilitamise alal. Siinkohal peaks põhjendatud initsiatiiv ja huvi olema EELK-poolne.

Kahtlemata peaks meie kirikus olema vähemalt üks eriharidusega arhivaar. Tema põhiliseks töövaldkonnaks oleks hallata konsistooriumi arhiivi. Silmas pidades aga kogu kirikut, on hädavajalik, et kirikus töötaks koguduste ja praostkondade arhiivide korrastamisel ning nõustamisel veel teinegi konsistooriumi kaasteadmisel tegutsev eriharidusega arhivaar.

Viimane oleks vajalik ka siis, kui EELK ja rahvusarhiiv jõuavad kokkuleppele deponeerida koguduste ja praostkondade ajaloolised arhivaalid ajalooarhiivi. Arvestades kirikuarhiivide spetsiifikat ja töö mahtu EELK praostkondade ja koguduste ulatuses, eeldab see töö arhivaarilt spetsialiseerumist ja pühendumist.

Kirikuarhiivi korrastamisega ei pruugi hakkama saada iga rahvusarhiivilt tegevusloa saanud, riigiasutuste ja äriühingute arhiive korrastanud litsentseeritud arhivaar. Kirikuvõõrast tegevusloata teenusepakkujat ei tohiks kasutada ka kui tahes soodsatel tingimustel.

Normaalseks võiks olukorda meie kirikus pidada juhul, kui kiriku arhiividele spetsialiseerunud arhivaar jõuaks kogudusse vähemasti ühel korral 4-5 aasta järel. Erinevate ülesannetega koormatud õpetajatelt ja kantseleiametnikelt ei saa nõuda, et nad aastakümneid korrastamata, tihti paarisaja aasta vanust mahukat arhiivi igapäevatöö kõrval ise korrastaksid.

Sama hästi võiksid kogudused spetsialisti kaasamata hakkama saada oreli remondi, kirikute ja neis leiduva ajaloolise inventari korrastamise ja restaureerimisega. Lahendamata arhiividega seotud problemaatikat, ei ole meie kirik kaitstud ühegi sel alal ettetuleva ebameeldiva vahejuhtumi eest.

Säilitamistingimused

Koguduste arhiivide peamiseks probleemiks on olnud rahuldavate säilitamistingimuste puudumine. Nõukogude okupatsiooni tingimustes sunniti kogudused loobuma kinnisvarast. Selle tulemusel ei olnud arhiividele võimalik alati sobivat mikrokliimat kindlustada.

Olemasolevatele võimalustele vaatamata ei ole nii mõneski koguduses püütud arhiivile paremaid säilitamistingimusi luua. Arhiivi ei peeta puht teadmatusest väärtuseks. Harvad ei ole juhused, kus arhiiv asub mitmel pool kantseleis läbisegi aktuaalse asjaajamisega. Tihti pole märgatud, et vanem dokumentatsioon võiks paikneda igapäevasest eraldatuna näiteks lukustatavas kapis.

Nii on ühe koguduse kantselei riiulitel tänapäevase meetrika ja muu dokumentatsiooni kõrval ajaloolised, kaanteta ja rohkest edasi-tagasi tõstmisest rebenenud lehtedega protokolliraamatud. Samas on selge, et protokolliraamatut aastatest 1922-1926 ei vajata igapäevaselt.

Eriti ebasobivateks võib lugeda Halliste koguduse arhiivi hoiutingimusi. Siin asub koguduse arhiiv kiriku keldriruumides, kus suurimaks probleemiks liigniiskus. Ruumi seinad hallitavad, puudub ventilatsioon ja küte. Üks soliidne meetrikaraamat 1896-1905 oli kirjeldamise hetkel läbimärg, tugevasti hallitanud ja vajab säilimise huvides kiiremas korras konserveerimist. Kogudustes, kus arhiivi hoitakse kirikus, on reeglina tegemist rohkemal või vähemal määral niiskusekahjustusega.

(Järgneb.)

Janis Tobreluts,
kirikuarhivaalide kirjeldaja