Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Rõivastugem valguse relvadega!

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Ja tehke seda, teades aega: käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!
(Rm 13:11–14)

Advendiaeg on aasta kõige kaunim aeg. Nii ütlevad paljud inimesed. Talv, esimene lumi katab kinni kõik mustuse, meeldiv on istuda kodus, süüdata küünlad ning mõelda, olla koos perega ja tunda üksteisest rõõmu. Lähedastele jõulukinkide ostmine on meeldiv ja raske. Kauplused on rahvast täis. Inimesed on elevil ja rõõmsad. Kirikukontserdid toovad pühakodadesse needki inimesed, kes muidu kirikus ei käi. Jõulukaartide kirjutamine võtab oma aja. Lapsepõlvekodust on ühed parimad mälestused just advendiõhtutest, kui istusime suures pastoraadi saalis ümber väikese advendikuuse, laulsime ja isa luges ette mõne kauni loo.
Advendiaeg on kõige halvem aeg. Nii ütlevad teised inimesed ja neidki on päris palju. üksindus tundub raske just siis, kui teised on rõõmsad ja elevil. Majanduslikud mured painavad. Tahaks perele kingitusi osta, aga töötu abirahast ei piisa õieti elamisekski. Igapäevatööle lisandub veel pühadeks valmistumine. Närvid on viimase võimaluseni pingul. Tahaks joosta kuhugi kaugele. Saabuvad jõulud ei tundu olevat rõõmupühad. Kõige raskem on veel jõuluõhtu, siis meenuvad olukorrad, kui kõik oli teisiti.
Tänane jutlusetekst kõnetab nii ühtesid kui teisi. Apostel Paulusel on meeles nii advendirõõm kui advendiahistus. Rõõmsasti meelestatuile tundub tekst ehk liiga sünge ja tõsine. Ahastuses ja väsinud inimesed võivad aga küsida: kas need sõnad võiksid mulle anda rõõmu ja mind aidata? Vastusega ei maksa kiirustada.
Tänase pühapäevaga algab uus kirikuaasta. Advent on ettevalmistusaeg, see aeg on meie sisemiste jõudude mobiliseerimiseks. Ei tohi arvata, et advendi sisu piirdub vaid ilusate kommete ja vastava meeleoluga. Kui nii, siis jäävad advendinädalad pelgalt tühjaks askeldamiseks. Üks tänapäeva häda on, et teel olemist ei väärtustata. Märkan seda ka oma lastelaste puhul, vaevalt teele asunud, küsivad nad, kas oleme juba kohal. Võimalikult kiiresti punktist A punkti B. Teisalt, kui tahad neid magama panna, piisab sellest, kui väike tiir autoga läbi linna sõita.
Pauluse kirjas on äratushüüd. «Ja tehke seda, teades aega: käes on tund unest virguda.» Esimesed kristlased elasid Rooma impeeriumi pealinnas, suures ja võimsas metropolis. Maailmariigi lagunemise märgid hakkasid ühe enam ilmsiks tulema. Suhtumine senistesse kommetesse ja korda oli muutunud, elati piiramatut vabadust kujutledes. Kristlasi ähvardasid samad ohud – kombelõtvus, elu nautimine ja korralagedus. Paulus manitseb selle pärast Rooma kogudust mitte unustada, millise Vaimu lapsed nad on, kes peab nende elu ja olemust kujundama ja juhtima. «Uni» tähendab olla otsustusvõimetu ja kaitsetu. «Unest» tuleb Rooma kristlastel ärgata ja alustada päeva toimingutega.
Meie ei ela Roomas Pauluse ajal. Aga ka meil on «und», millest ärgata. Reformatsiooniaja küsimus oli: kuidas ma leian armulise Jumala? Küllap oli nende olulisim asi õndsaks saamine. Kiriku ajalugu pakub tohutu hulga põnevaid mõttekäike. Jumala riiki on ehitatud üles erinevatel aegadel ja erinevate vahenditega ning küllaltki tihti hoolimata kristlaste vigadest ja võimetusest. Sellisel kristlusel, mis ainult iseennast tunneb ja tähtsaks peab, ei ole tulevikku.
Täna kõlab meile äratushüüd: «Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal.» Kas oskame märgata uue päeva märke? Me teame vanasõna: «Üks pääsuke ei too veel kevadet.» Tuleb hoiduda üksikkogemuste üldistamise eest nii negatiivses kui positiivses võtmes. Küllap on märke usulisest ärkamisest ja ka usust võõrandumisest.
Kui ollakse ärkvel, tuleb võimalikult kiiresti alustada päevatööd. Meil tuleb rõivastuda valguse relvadega, nagu Paulus ütleb, elada kombekalt, mitte kõlvatuses, riius ega kadeduses.
Siin on meile tegemist advendiajaks ja alanud kirikuaastaks, oleme siis rõõmsad või väsinud. Ühte tahan veel südamele panna – tulge igal pühapäeval kirikusse ja käige armulaual. Kirikuaasta on nii üles ehitatud, et käiakse läbi tee maailma loomisest viimse kohtupäevani. Üks kord jumalateenistuselt puudumist tähendab millestki ilma jäämist. Katoliku katekismuse kompendium paneb igale koguduseliikmele südamele osaleda pühal missal pühapäeval ja suurematel kirikupühadel ning jätta kõik tööd-tegemised, mis häiriksid nende päevade pühadust.
Õnnistatud advendiaega ja alanud uut kirikuaastat.

Tiit Salumäe,
Haapsalu koguduse õpetaja