Kus algab usk?

Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus. Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kõneles neile Jumala sõna. Ja neli meest tuli tema juurde, kandes halvatut. Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli, ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas. Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!” Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes mõtlesid oma südames: „Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?” Aga Jeesus tundis kohe oma vaimus ära, et nood nõnda mõtlevad iseeneses, ja ta ütles neile: „Miks te seda kõike arutate oma südames? Kumb on kergem, kas öelda halvatule: „Sinu patud on andeks antud!” või öelda talle: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!”? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal,” – ta ütles halvatule – „sinule ma ütlen: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!” Ja kohe tõusis too püsti, võttis oma kanderaami ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat, öeldes: „Sellist asja pole me eluilmaski näinud!”

Markuse evangeelium 2:1–12

Mk 2:1–12 on meile kirikukalendris seotud pühapäeva teemaga: usk ja uskmatus. Nende kahe mõiste taga olevat reaalsust on sageli raske eristada. Millal lõpeb uskmatus? Küllap me võtame elus väga palju asju enesestmõistetavana ja ütleme igal jumalateenistusel „mina usun …”, ning meie, kristlaste usk on just keset tavaelu raskesti piiritletav. Jeesuse imelise teo mõte on nimelt selles meid aidata.

Inimestena võime sageli oma mõtetes ning usus jääda kinni reaalsusesse. Teades, et  kirjeldatud maja lamekatus oli tehtud põimitud okstest ning kaetud paksu savikihiga, tähendas sellisesse augu tegemine Jeesusele ligipääsemiseks tohutut prahti ja tolmu nii Jeesusele kui teistele allolijatele.

Või võime tõlgendada seda lugu lihtsalt kui teoreetilist näidet Jeesuse paljutahulisest tegevusest tervendajana. Jeesuse halastusteod olid aga alati reaalsed ja tehtud hädalistele nende abiks ja pääsemiseks. Mõlemal juhul takerdume oma mõtteviiside rägastikku ning kaotame midagi olulist Jeesuse maise tegevuse ja kuuldud loo tähendusest.

Jeesus ei lähe majast välja, et takistada katuse lõhkumist, ega täida ka halvatu sõprade ootusi haige otsekohe tervendada. Kuid ta ei küsi ka, mida tahate, et ma sellele haigele teeksin. Jeesus ei hooli kohalolijate ootustest, nende ettekujutusest heast. Ta teab, mis viimselt aitab inimest ja on seega esmaoluline.

Just seetõttu parandab Jeesus esmalt selle, mis takistab haige vahekorda Jumalaga: tema patu. Sellest saab väljakutse kõigi koosolijate usule. Ja variserid reageerivadki oma usulistest arusaamadest lähtuvalt. Juutluses mõisteti iga inimest tabanud haigust mõne tehtud patu tagajärjena ja see omamoodi Jumala õiglusel põhinev arvamus ei ole kadunud inimestest tänini.

Just selle arusaama kummutas Jeesus oma väega patte andeks andes. Ja sellele järgnes tervendamine. Uues Testamendis ei ole palju Jeesuse ütlusi, et ta teeb midagi argimõistusele võimatut selleks, et tõestada oma jumalikku väge elu ja patu üle. 

Aga lool on meid igapäevaselt veelgi enam puudutav julgustus. Meie usk ei ole tähenduslik mitte ainult meile endile, vaid selle üks oluline osa on teistega jagamine või  teistele pühendumine. Halvatu sõbrad lammutasid usus katuse, et haiget Jeesuse juurde tuua ja temale abi saada. Sõprade usk kanda Jumala ette, ka eestpalves, neid, kes seda ise ei oska tahta, ei usu või ei suuda, on meiegi osaks.

Kandjatel oli usk, mis ei küsinud reaalsetest võimalustest, vaid andis neile jõu kanda haige Jumala ette. Just see võib olla ka meie usu osa igal päeval. Halvatu sõbrad said näha Jumala väge oma patust ning haigusest vabaks päästetud sõbra läbi.

Haigusest vabanemisest ehk olulisem oli sügava lootuse edasiandmine paljudele, kes selle imelise teo tunnistajateks olid aastatuhandeid tagasi ja nüüdki veel on. Jeesuse elumuutev tegu puudutas ja puudutab inimest tervikuna, nii tema vaimu, hinge kui ka keha – mitte ainult ühte osa temast!

Nii arutledes jõuame taas pealkirjas esitatud küsimuse juurde usu algusest. Ning võime läbi halvatu tervekstegemise loo prisma näha, et kristlik usk ei ole poolik teadmine, tõestamata arvamus või oletus, millel on ainult niipalju õigustust, kui argimõistus ja teaduse saavutused sellele on jätnud. Evangeelium kõneleb meile, et usk, mida Jeesus oma teoga meis kõnetab, on üks elule aluseks olevaid ande Jumalalt, mis aitab inimestel koos elada, loota ja armastada.

Nii koorub Jeesuse ütlusest ja teost välja kristliku usu põhikuju. Inimesele ei ole antud vabadust uskuda või mitte uskuda – tal on vabadus ainult selles, mida ta usub, millele loodab või keda armastab. See ei ole lihtsalt „ma usun, et …“ või „ma usun midagi …“, vastandina sellele, et „ma tean midagi“. Kristlik usk ei ole esmaselt vahekord veendumuste ja teadmistega või suhtumine nendesse, vaid see on suhe Jeesuse Kristuse isikuga!

Küllap on usu mõiste kitsendamisel omajagu süüd ka kirikul. Kuid nii Vana Testamendi kui Uue Testamendi põhjal on meie usu põhikujuks usaldus, ustavus ja andumine Jeesuses ilmunud Jumalale – ja see on võimalik ainult isikute vahel ja inimeste suhtes! Alles seeläbi, uskudes Jeesusesse ja teda usaldades, saame näha, uskuda ja taibata tõsiasju ja nende tähendust oma elus.

Ning sellest taipamisest lähtuva anniga saame julgustada ja teenida oma ligimesi maailmas. Nii avab Jeesus halvatu tervendamise looga lootuse ukse neile, kes ei oska uskuda, ning jagab meile usumaailma tähenduse koos praktilise kohustusega saada kaasteelisele ligimeseks usus. Andku Issand meile selleks armastust, tarkust ja jõudu. Aamen.

Tiit Pädam

Stockholmi koguduse õpetaja