Usk on oluline

Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse. Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav. Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta tunnistuse, ja usu kaudu ta räägib veel surnunagi. Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane. Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad. Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei olnud näha, ja ta ehitas jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks; ja selle kaudu ta mõistis süüdi maailma ja sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust. Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad. Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.

Kiri heebrealastele 11:1–10

Usu tähtsus ja koht inimese ja ühiskonna elus on vist üks selliseid teemasid, mis ei jäta päriselt kedagi külmaks. Teame tuliseid vaidlusi ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias usuõpetuse küsimuses. Tavaks on saanud ka, et enne suuri kirikupühi püütakse teha vähemalt gallupit, et selgitada, kui palju inimesi käib kirikus.

Nii ühe kui teise näite varal on usk saanud pigem traditsioonidest kinnipidamise sünonüümiks. „Mulle ei ole teadmisi usu valdkonnast vaja, sest ma ei käi kirikus.” „Ma ei käi kirikus, järelikult ma ei ole usklik.” „Jah, reisidel olles, kui puutun kokku teiste rahvuste ja uskumistega, siis oleks ju hea küll üht-teist teada, aga küllap saab ka ilma selleta hakkama.” „Tänapäeval Google ja ChatGPT täidavad rahuldavalt puuduolevad lüngad.”  

Usk on meie paljude jaoks taganenud niisiis meelelahutuse valdkonda. See on aga üks heaoluühiskonna kaasnähtusi. Selle ühiskonna tunnuste hulka kuulub veel hoolitsemine nende eest, kes iseendaga hakkama ei saa.

Usk kuulub kindlasti iga terve inimese loomulikku argipäeva. Ilma usuta ei ole elu. Ekstreemsetes olukordades pannakse usk ka kindlasti proovile. Paljud Siberi vangilaagrites olnud inimesed on tunnistanud, et need, kes ei uskunud tagasiteed, jäid enamuses sinna. Kes uskusid, need jaksasid võidelda ja lõpuks ka tagasi tulla. Sarnaseid näiteid leidub samuti meie tänasest ühiskonnast. Välised olud on küll muutunud, usu koht on seesama.

Küllap nii mõnigi tahab nüüd ütelda, et need lähenemised usule on kaks täiesti erinevat asja. Üks on usk Jumalasse ja teine on usk oma eluga toimetulemisse. Tegelikult ei ole. Me ei ela ju kahte elu – ühte justkui kirikus või kirikuga seotult ja teist, mis on siis „tegelik”, meie argieluga toimetulekut puudutav. Elu on üks tervik, sellesse mahub kõik.

Üks tunnetus toetab teist. Julgen rõhutada, et üks on teise eelduseks. Apostel Paulus ütleb: Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim? Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie. (Pauluse esimene kiri korintlastele 3:16–17) Usk määrab, milline on meie elu, kas see on tempel või hurtsik.

Tänases kirjakohas ütleb kirja autor väga selgelt ja kaasaegselt: Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus (Hb 11:1).

Elame teaduse kultuses. Teadus on midagi sellist, millele tasub kindlasti toetuda. Mis on aga teadus?  See on praeguse hetke teadmine, kuidas erinevad eluvaldkonnad toimivad. Teadus on teelolek. Õigus on ka nendel tarkadel meestel-naistel, kes võib-olla oma elutöö lõpul ütlevad: „Ma tean, et ma ei tea peaaegu midagi.”

Selline tõdemine on sümpaatne, sest teadjad ei ole üleolevad nende asjade suhtes, mida nemad ei ole veel tundma õppinud. Enne avastusi, isegi täppisteaduses, on ka teadlaste jaoks väga autoriteetne koht usul. Kuidas asjad võiksid olla?

Individuaalsel otsustamise tasandil paraku ei saa ka ilma usuta hakkama. Teame, kui sageli tuleb otsuseid langetada olukordades, kus ei ole kergeid valikuid. Me ei pruugi hakkama saada isegi valikutega hea ja halva vahel. Näiteks apostel Paulus tunnistab: Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen (Pauluse kiri roomlastele 7:19). Märksa raskem on olukord, kui ees on ainult halvad valikud. Siis saame toetuda usule. „Ma ei tea, aga ma usun, et nii on õigem.”

Näiteid otsides laseme tänasel tekstil kõnelda: Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta sai tunnistuse, et tema on õige … Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma … Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei olnud näha, ja ta ehitas jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks … ja sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust. Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. (Hb 11:4,5,7,8)

Usk sünnib tähendusega sõnast ja toetub sellele. Minule oleks kergem ja õigem öelda, et usk sünnib Jumala sõnast. Paraku paljud ei saa sellest mõttekäigust enam aru, seetõttu otsin ka teisiti ütlemise võimalust. Jumala sõna vastand on abrakadabra ehk tähenduseta sõna.  

Sõna, millel on tähendus, on loov sõna. Jumala sõna on loov sõna. Nii nagu kõik, mida oleme võinud elus leida ja omaks pidada, algab kodust, vanemate poolt õpetatust või kooliraamatust, nii on ka usuga. Sõrmenipsust usku ei sünni. Usk sünnib usaldusest sõna vastu. Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse (Hb 11:2). Usu hoidmine ja kasvatamine on meie kõigi oluline ja tähtis ülesanne. Ikka selleks, et elada.

Jüri Vallsalu

Hageri koguduse õpetaja