Kristlasena sirutume eesoleva poole

Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale. Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutan eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.

Pauluse kiri filiplastele 3:7–14

Üsna sageli lähtun oma elus sellest apostel Pauluse tõdemusest ehk ma ei mäleta seda, mis on seljataha jäänud, sest sirutun eesoleva poole, tegelen juba tulevaste asjadega ja pole mahti tähelepanu pöörata enam sellele, millest on saanud minevik. Samas teame kõik väga hästi Juhan Liivi sõnu: Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Mida on siis apostel Paulus täpsemalt oma sõnadega mõelnud ehk mida võime rahuliku südamega oma elus unustada, selleks et saada osa Jumala üleva kutsumise võiduhinnast Jeesuses Kristuses?

Apostel Paulus ei öelnud neid sõnu kergemeelselt, vaid tema tõdemus sündis sügavast sisemisest võitlusest minevikuga ning julgusest vaadata tulevikku mitte enese, vaid Jumala tõotuste valguses. Ta ei lohutanud nende sõnadega iseennast, vaid need sõnad on otsekui tema kindel usutunnistus. Paulus teadis ju väga hästi, mida tähendab süütunne, kahetsus ning valed otsused, ometi lootis ta millelegi, mis on suurem kui tema enda minevik.

Kui ta räägib unustamisest, ei mõtle ta n-ö kogu oma mineviku kustutamisest. Ta ei eita oma lugu ega tee nägu, nagu poleks midagi olnud. Ta teadis väga hästi, kes ta oli – kristlaste tagakiusaja, oma õiguses kindel ja samas eksinud. Kreekakeelne sõna, mida siin on kasutatud unustamise kohta, tähendab: ma ei lase sellel enam olla määrav.

Nõnda siis ei püüa Paulus oma minevikku ära pühkida, vaid keeldub laskmast minevikul juhtida oma olevikku ja tulevikku. See on tema teadlik vaimulik hoiak – lasta sellel, mis on olnud, jääda Jumala armu alla ja pöörata oma pilk sellele, mille poole Jumal kutsub. Nii ei tähendagi Pauluse unustamine oma mineviku eitamist, vaid ümber orienteerumist: elada enam mitte süü või oma saavutuste najal, vaid Kristuse armu ja tuleviku tõotuste najal. Tema unustamine tähendab: ma ei ela enam sellest, mis oli, vaid sellest, milleks Jumal mind on kutsunud.

Ajuteadlane Jaan Aru kirjutab oma raamatus  „Ajust ja arust”, et aju ei ole mälupulk, vaid süsteem, mis püüab aru saada, mida meil tulevikus vaja läheb. Aju hoiab alles selle, mis tundub oluline homse päeva jaoks, ja laseb lahti sellest, mis näib olevat lõpetatud. Teame ju kõik oma õppimise kogemusestki, et päev enne eksamit mäletame kõike, nädal pärast selle sooritamist enam mitte midagi. Põhjus on lihtne, sest eesmärk sai täidetud ja eksam tehtud. Unustamine on niisiis osa sellest, kuidas aju töötab, ning meelde jääb see, millele keskendume ja millel on meie jaoks tähendus.

Oma igapäevaelus tegeleme enesele märkamatultki pideva jäädvustamisega. Meie kasutuses olev tehnika salvestab peaaegu kõike ning seetõttu on võimalik minevikku taastada väga kiiresti nii mälestuste, fotode, videote või lugudena. Täna saame AI abiga panna ka inimesed vanadel fotodel liikuma. Mälestusi on aga nii häid kui ka selliseid, mida ei taha meenutada, sest nendega kaasnevad süütunne, läbikukkumised ja pettumused.

Sellisel juhul on minevikust saanud koorem, mis mõjutab inimese elu nii olevikus kui ka tulevikus. Apostel Paulus vabanes sellisest mineviku taagast andestuse läbi ja see võttis minevikult võimu tuleviku üle ning vabastas ta elama armu ja lootuse najal. Pauluse n-ö uus identiteet sündis mitte sellest, mida ta oli teinud, vaid sellest, mida Jumal oli tema heaks teinud Jeesuses Kristuses.

Nõnda siis me ei saa jääda kinni oma minevikku, vaid olulisim on vaadata tulevikku kui Jumala kingitust. Unustamises on peidus uus algus. Nii nagu looduses langetavad puud sügisel oma lehed, selleks et kevadel võiks sündida uus elu, nii peab ka inimene laskma lahti sellest, mis on koormaks, ja tegema ruumi Jumalale.

Paul Tillich on öelnud: „Nende kahe – mäletamise ja unustamise – tasakaal, on märk tervisest, mis teeb võimalikuks liikumise uue poole. Kes liiga palju alles hoiab ega unusta piisavalt palju, see rikub ise endal tee, sest lapselikud jõud ja mälestused võivad lämmatada tuleviku.“ Kristlastena sirutume meiegi eesoleva poole. Me teame, kust me tuleme ja kes oleme, ja teame ka, kuhu Jumal meid kutsub. Jumal ei ole ainult meie algus, vaid ka meie siht. Tema tõotus on tugevam kui meie mälestused ja tema arm on suurem kui meie eksimused. Temas oleme me hoitud.

Nende apostel Pauluse sõnade valgel võime iseendaltki küsida: Millest peaksime täna oma elus lahti laskma ja mida peaksime unustama selleks, et võiksime kergemal sammul edasi minna? Mõtlema ka sellele, mis on hetkel meie elus määrav, kas selleks on meie minevik või Jeesuses Kristuses antud Jumala üleva kutsumise võiduhind. Aamen.

Katrin-Helena Melder

Järva-Jaani koguduse õpetaja