Jumala põllumaa ja Jumala hoone

Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab. Istutaja ja kastja teevad sama tööd, aga kumbki saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele. Sest Jumala kaastöölised oleme meie; Jumala põllumaa, Jumala hoone olete teie. Mulle antud Jumala armu järgi olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse, aga teine ehitab sellele. Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab! Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus. Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on. Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga. Kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise päästetakse otsekui läbi tule.

Pauluse esimene kiri korintlastele 3:7–15

Armsad vennad ja õed Kristuses! Mõistmaks apostel Pauluse esimest kirja korintlastele ja kolmanda peatüki sõnu, peame esmalt vaatama, miks ja millises olukorras Paulus need kirjutas. Korintos oli oluline antiikaja kaubandus- ja kultuurikeskus Lõuna-Kreekas Peloponnesose poolsaarel. Kogudus oli rajatud Pauluse poolt tema teisel misjonireisil umbes aastatel 50–52 pKr.

Paulus kirjutas esimese ja teise kirja korintlastele ajavahemikul 54–57 pKr, mis näitab seda, et Korintose kogudus oli noor kogudus ning Pauluse kirjas on märgata, et seal oli juba tekkinud palju pingeid. Inimesed jagunesid rühmadesse: ühed ütlesid, et nemad kuuluvad Pauluse poole, teised Apollose poole, kolmandad Peetruse poole. Hakati võrdlema, kes on parem õpetaja, kelle sõna on tähtsam, ja Paulus nägi, et selline mõtteviis on ohtlik, sest see nihutab pilgu inimestel Kristuselt ära.

Sellepärast kirjutab Paulus: Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab (1Kr 3:7). Paulus ütleb selgelt: ärge vaadake inimestele, vaid Jumalale. Tema on see, kes annab elu ja kasvu. Inimesed on vaid tööriistad tema käes. Paulus kasutab kahte pilti, mis olid tolle aja inimestele väga arusaadavad. Esiteks räägib ta põllust. Üks istutab, teine kastab, aga põld ei kasva nende jõust.

Teiseks räägib ta ehitusest. Ta ütleb: Mulle antud Jumala armu järgi olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse, aga teine ehitab sellele. Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab! (1Kr 3:10) Alus on juba olemas – see on Jeesus Kristus. Seda alust ei saa ega tohi keegi muuta. Küsimus ei ole selles, kas me ehitame, vaid millest ja kuidas me ehitame. Kas kullast, hõbedast või kalliskividest ehk armastusest, ustavusest ja usust või õlgedest ja heintest ehk kiirustamisest, isekusest ja pealiskaudsusest.

Paulus ütleb ka midagi väga tõsist: kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev katsub läbi iga inimese töö. Need sõnad ei ole mõeldud hirmutamiseks, vaid äratamiseks. Paulus kutsub meid kõiki vastutustundlikule elule Jumala ees. Kui nüüd tuleme selle sõnumiga oma elu ja koguduse juurde, siis näeme, kui ajakohane see on. Ka meie võime vahel hakata toetuma usus enam inimestele: kelle jutlus mulle rohkem meeldib ja kelle sõna mind rohkem kõnetab. Paulus ütleb: vaadake sügavamale. Kõik hea, mis meid on kandnud, on tulnud Jumalalt.

Paulus ütleb veel: Jumala kaastöölised oleme meie; Jumala põllumaa, Jumala hoone olete teie (1Kr 3:9). See tähendab, et Jumal ei tee oma tööd meist mööda minnes. Ta kutsub meid endaga kaasa. Meie elu ja meie kogudus on Jumala tööpõld. Ka meie koguduse ja kiriku ajaloos on olnud palju külvajaid ja kastjaid. Mõni on õpetanud, mõni laulnud, mõni palvetanud, mõni teinud vaikset ja nähtamatut tööd. Paljud neist inimestest ei ole enam meie keskel. Aga nende töö elab edasi. Meie oleme selle vilja kandjad täna ja meil on vastutus järgneva põlvkonna ees.

Üks tõestisündinud lugu, mis ilmselt on paljude koguduste lugu. Oli aeg, kus koguduses ei olnud enam suurt jõudu ega palju rahvast. Siis ei saanud teha ka suuri tegusid ning paljud olid ära väsinud. Aga seal oli üks vana palvevend, kes oli kõigest olenemata lootusrikas ja ütles ikka, kellega koguduse teema jutuks tuli: „Ma ei saa enam vanas eas midagi suurt ära teha, aga ma palvetan iga päev meie koguduse eest.“ See palve oli tegelikult nagu kastmine kuival ja põuasel ajal. Tulemus ei olnud silmaga nähtav pikka aega ja korraga tuli sellesse paika usuline ärkamine, sest Jumal kasvatas vaikselt kogu aeg.

Ka inimese elu kulgeb nagu põld ja hoone. Elukevadel külvame sageli mõtlemata, kui suur on selle tähendus. Lapsepõlv ja noorus on elukevad, see on aeg, mil süda on avatud ja tulevik täis lootust. Elusuvi on töö ja vastutuse aeg. See on aeg, mil kantakse suuri koormaid, ehitatakse kodu, kasvatatakse lapsi, tehakse pikki tööpäevi. Paljud on öelnud, et see oli elu raskeim aeg.

Kuid just selles suves külvatakse kõige rohkem. Sageli alles elusügisel mõistab inimene, kui väärtuslik oli see vaev. Elusügisel vaatame tagasi ning elurütm on vaiksem ja rahulikum. Keha väsib kergemini, mälestused muutuvad eredamaks ja teekaaslasi jääb vähemaks. Kuid see on ka aeg, mil saab vaadata tagasi ja näha elu vilju. Lapsed ja lapselapsed, head mälestused, ustavalt tehtud töö, see kõik räägib, et elu ei ole olnud tühi ning see on Issanda armust kandnud head vilja.

Paulus tuletab meile meelde, et ka sügisel võib külvata ja ka siis võib ehitada, kui aluseks on Kristus. Paulus ütleb, et isegi kui kellegi töö põleb ära, võib inimene ise päästetud saada – otsekui läbi tule. See räägib Jumala imelisest armust. Jumal ei otsi täiuslikke ehitajaid, vaid ustavaid südameid. Jeesus Kristus, meie alus ja nurgakivi, ütleb: „Mina olen maailma valgus.“ Selle valguse käes ei pea me kartma ei Issanda päeva ega eluõhtut. Kui meie elu on rajatud temale, siis jääb püsima see, mis on tehtud armastuses, ning seda igavesti.

Armsad vennad ja õed Kristuses, olgem ustavad külvajad ja ehitajad. Ärge võrrelge end teistega. Ärge heitke meelt, kui vili ei ole kohe nähtav. Jumal kasvatab. Tema teab aega ja viisi. „Jumala põllumaa, Jumala hoone olete teie.“ See on meie lohutus ja meie vastutus. Hoidkem seda usus ja armastuses. Aamen.

Kristo Hüdsi

Lääne-Nigula, Noarootsi ja Nõva koguduste õpetaja