Ei ole ränduri käes juhtida oma sammu, 9. osa

(Algus EK nr 25, 02.06. 2010.)

Läksin linna täitevkomiteesse raekotta. Sain esimehe Prinki jutule; vastu võeti väga lahkelt. Küsisin, kas tohin jälle tööle asuda koguduse uues olukorras. Vastus oli jaatav. Küsisin, kas tohin ka pidada lastejumalateenistusi. Ka selles osas oli vastus jaatav. See oli ilmne ja erakordne järeleandmine, sest nõukogude seaduste järgi, mida saime tundma 1940. aastal, oli igasugune õpetuse andmine lastele ja noorsoole õpetajatel keelatud.
Küsisin aknaklaasi kirikuakende parandamiseks; ka seda lubati ja hiljem antigi, kuigi see oli väga defitsiitne kaup.
Aga et meie võõrkehad olime uues olukorras, see hakkas ikka enam ilmnema. Täitevkomitee suhtumine kiriku asjadesse jahtus iga päevaga. Enam ei antud materjali, millega kirikut parandada; aga parandama pidi. 1944. aasta surnutepühal oli vihmane ilm ja kiriku põrand oli üleni vee all, katus lasi vihma läbi. Eks siis tulnud materjali otsida varemetest ja teist teed mööda. Leidus tuttavaid ja sõpru, kes olid ametis seal, kus midagi liikus…
Keedupottide hinna kinnitas Moskva
Elu pärast sõda Tartus oli väga raske, toitlustamine oli normeeritud. Kuid turul võis müüa toiduaineid. Pekikilo maksis kolmsada rubla. Tšekkidega saadud toiduainete hulgas jagati Ameerika päritoluga kaupa. Kõik uus oli ka nii võõras. Õhtul magama minnes ei teadnud keegi, kas ta hommikul oma kodus ärgata saab.
Eestlaste arusaamade järgi valitses täielik õiglusetus. Kui Vene valitsuse esimestel sõjajärgsetel aegadel väljendati eestisõbralikkust; kui ei määritud sulle igal juhul nina alla sõna «kommunism», kui Saksa ajal ilmunud Tartu ajaleht Postimees kandis nimetust Uus Postimees ja mitte Edasi, siis oli seegi teatud pärikarva silitamine. Kuid ühel heal päeval ei olnud enam Uut Postimeest ega silmakirjatsemist, siis hakkas uus kord näitama oma õiget nägu. Isegi nii sõltuvaks tehti meid Moskvast, et Tartu Alumiiniumivabriku keedupotte ei saanud enne müügile lasta, kui Moskva oli hinna kinnitanud.
Veel narrim oli vaadata, kuidas vene moodi hakati tööd juhtima. See oli pilkeks tööle ja töölisele. Ja niikaugele ongi nüüd jõutud, et rikutud on töö ja rikutud on tööline. Ja et praagiga maailmaturul teiste rahvaste töötulemustega võistelda ei saa, siis tuleb hakata töötama praagitootmise vastu. Küll stimuleeritakse rahaliste preemiatega, küll aukirjade ja aumärkidega; aumärke luuakse juurde kogu aeg, nii et varsti peab pärakäru muretsema nende kaasaskandmiseks; kuuerinnale need enam ära ei mahu; kuid toode on ikka praak. Igatahes on Vene kommunismi tööpoliitika majanduslik nurisünnitus.
Süda on olnud otsustajaks
Olin Kursi õpetaja. 1940. aasta sügisel peeti Jõune külas lapseristimist. Rahvast oli koos väga palju. Oli seal ka üks raudteelane. Ta tuli minuga vestlema; ja meeleolu vestlemiseks oli kohendatud alkoholiga. Juttu alustas ta pöördumisega «seltsimees õpetaja». Vastasin, et õpetaja ei ole kunagi seltsimees, õpetaja on härra. Selles oli nalja ja tõtt.
Mind peeti mittesobivaks isendiks uuele korrale, seda tohib sellestki järeldada, et ülemkohus pidas mind surmanuhtluse väärseks, kui minu asja arutati; minu koht ei olnud uues ühiskonnas, vaid mulla all. Aga et sarnaseks otsuseks alus puudus, seda kinnitab ülemkohtu teine otsus minu kohta, kus minu uude ühiskonda mittesobivuse pitsermärgiks piisas kümneaastasest karistusmäärast, mida ei ole muudetud ka 1965. aasta avalduse peale. Aga mu naine siiski rehabiliteeriti.
Kui sarnast otsust juba ette oodata võis, siis oleks ju olnud loomulik selle eest ära põgeneda. Aga süda ei lubanud, süda käskis jääda, me jäime. Soome oleksin läinud. Dr Vilho Helanen, mu Soome sõber üliõpilasaegadest, oli Soome esindajaks Eestis Soome asumise küsimustes. Temale avaldasin soovi Soome pääsemiseks, kuigi seda tegin vastu südame tahtmist. Sain loa Soome asumiseks endale, naisele, tütrele ja naise emale. Aga Soome rahutegemine venelastega tõmbas kriipsu peale sellele üritusele ja süda on nüüd lõplikult rahul.
Olen olnud Jumalale üks raske isend tema lastetoas. Mina olen ikka valmistanud muret temale. Aga tema pole siiski lasknud minul hukka saada. Ja ma ei saa aru, milleks mind siia maailma vaja on. Ikka on ta pidanud kasutama teisi inimesi minu elu alleshoidmiseks; ja kõige rohkem on ta kasutanud selleks mu oma naist.
Nii palju toredaid inimesi on saanud hukka minu kõrvalt, aga mina olen alles. Ma ei ole osanud oma mõistusega valida teid ja astuda samme; süda on olnud otsustajaks ja kõik on läinud nii, nagu on läinud; aga targemad minust on pidanud elust lahkuma…
Ma tean, Jehoova, et inimese tee ei olene temast enesest, ei ole ränduri käes juhtida oma sammu. Karista mind, Jehoova, aga õiglaselt, mitte oma vihas, et Sa mind ei hävitaks (Jr 10:23–24).
(Lõpp.)

Jaan Muru