Pluss ja miinus

Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks! Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde.

Peetruse esimene kiri 2:1–3

Plussmärk ja risti kujutis on sarnased. Me oleme ehk enam harjunud ladina risti kujuga, mille üks, allapoole suunatud haru on pikem. Kreeka rist, mille kõik harud on võrdse pikkusega, aga on kujult täpselt sarnane plussmärgiga.

Plussmärk ja rist on sarnased ka sisult. Matemaatikas tähendab plussmärk liitmistehet. Ristimärk samuti ühendab, on liitnud kristlased üheks üleilmseks Kristuse kirikuks. Rist liidab inimesed omavahel ja ühendab nad Jumalaga, liidab taeva ja maa. Plusskraadid on märtsikuus saanud võitu lumest ja jääst, ilma soojuseta ei saa tärgata uus elu.

Ristist lähtuvat armastuse soojust vajab maises elus igaüks ja rist hävitab ka surma jäise külmuse, avab tee igavesele elule. Plussmärki näeme patareidel, kus see tähistab positiivset poolt. Positiivse inimesega on hea ja kerge koos olla ning üks ristiinimene mitte ainult ei või, vaid peabki olema positiivne, tähendab ju evangeelium rõõmusõnumit.

Ometi on raske jääda positiivseks, kui ümberringi on nii palju negatiivsust. Kõik see, millest kirjutab Peetrus – kurjus, kavalus, silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks – on nagu kaasaegse ühiskonna kirjeldus. Kui ka ise selle kõigega kaasa ei lähe, on see rusuv. Kaasaegne ühiskond võitleb masendusega, depressioon levib nagu viirushaigus.

Sildade ehitamise asemel kasvavad lõhed ja vaenud rahvaste ja riikide vahel, üks sõda ei jõua lõppeda, kui jälle puhkeb uus. Perekonnad lagunevad, põlvkonnad võõrduvad üksteisest. Hiljutine Apotheka tellitud uuring näitab, et 60% eestlastest tunneb end mingil määral üksildasena. See tähendab, et kuigi enamiku inimeste elus on keegi, keda usaldada, ei välista see üksildustunde tekkimist. Nii tundub, et valdav on igal pool miinusmärk – negatiivsus, lahutamine ja eraldumine. Külmus inimsuhetes.

Et mitte sellesse uppuda, tuleb haarata ristist kui päästerõngast. Peetrus kirjutab: Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole …  Jeesus seadis oma jüngritele eeskujuks väikese lapse, öeldes: Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! (Matteuse evangeelium 18:3)

Küllap oli see laps juba suurem, seistes jüngrite keskel. Kuid lastest, olgu nad suuremad või väiksemad, kasvõi vastsündinud, kellest kirjutab Peetrus, tuleb eeskuju võtta. Ning lapse kombel nõuda vaimulikuks eluks vajalikku. Küllap on pea igaüks saanud kogeda, kui valjuhäälselt üks väike ilmakodanik süüa nõuab. Ei vaigista teda lubadus, et kohe-kohe, st mõne aja pärast.

Laps ei rahune ega jäta nuttu enne, kui saab piima, mis on talle elu esimene ja kõige olulisem toit. Vaimulik selge piim, Jumala sõna, on meile õnneks vabalt kättesaadav, me ei pea seda nutuga nõudma. Iseasi on inimeste soovides ja tahtmistes. Vaimulikud vajadused jäetakse tagaplaanile, sest kõige muuga on liiga palju tegemist. Kui väike laps on loid ja ei taha süüa, on ta tõsiselt haige. Kui kristlane ei tunne igatsust vaimuliku toidu järele, on tegemist surmahaigusega. Vaid ristist lähtub elu.

Me elame maailmas, kus on võitlus hea ja kurja vahel, oleme pluss- ja miinuspooluse vahel pingeväljas. Ka kristlase elu ei ole alati lihtne, on muresid ja probleeme, kuid ka kõige suuremates raskustes ei ole meil vaja kaotada lootust, meil on, kelle hoolde end usaldada, kes on kõikvõimas, kes on helde ja armuline. Nagu Peetrus kirjutab: … te olete tunda saanud, et Issand on helde. Nii saame risti läbi olla positiivsed ka kõige negatiivsemates olukordades. 

Jeesuse surm ja ülestõusmine, mille sümboliks on rist, annab meile võimaluse elada igavest elu. Aga igavene elu ei alga surmaga. See algab Jeesuse vastuvõtmisega. See võib alata juba siin, maises elus. Nii saame tõeliselt elada kõike seda elu, mis meil on, siin ja praegu selles maailmas, mis on ebatäiuslik.

Ka meie oleme ise ebatäiuslikud. Me võime elada elu, milles on nii plusse kui miinuseid, on rõõmu ja kurbust. On mured, haigused, konfliktid, üksindus ja vanadus, aga on ka andekspalumine ja andeksandmine, on ilu ja naeru, on sõprus ja armastus. Võimalus elada elu nii, et see oleks elusam.

On ilus ja hää ning ainuõige, et paastuaeg ja ülestõusmispühad, küll veidi liikuvad kirikukalendris, jäävad igal aastal vääramatult varakevadesse. Võime imetleda ja ikka jälle ka imestada, kuidas päike ja soojus äratab elule loodust, kuidas nagu uuesti sünniks kõik, mis talvel on närbunud ja kuivanud. Iga usklik süda saab koos loodusega kogeda uue elu ärkamist, uuestisündi. Ning iga päevaga on rohkem valgust ja  soojust. Pluss võidab miinuse. Aamen.

Tiina Ool

Kuressaare koguduse abiõpetaja