Jumal, sina ja mina

Ma tänan alati oma Jumalat teie pärast Jumala armu eest, mis teile on antud Kristuses Jeesuses! Te olete ju kõige poolest saanud rikkaks Temas, igasuguses sõnas ja igasuguses mõistmises, kuna tunnistus Kristusest on teis kinnitatud, nii et teil ei ole puudu ühestki armuannist, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumist. Tema kinnitab teid ka lõpuni, et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval. Ustav on Jumal, kelle poolt te olete kutsutud osadusse tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Issandaga.
1Kr 1:4–9

Ma vaatan Sind, Kristuse kogudus, ja mõtlen: tänu olgu Jumalale! Ma vaatan teda, ükskõik keda, kes on Sinuga liidetud ja mõtlen: tänu olgu Jumalale! Ei ole lihtne leida ühel inimesel teed Jumala juurde. Kristuses on see tee küll avatud, ometi jääb see enamiku inimeste jaoks varjatuks.
Otsitakse teisi teid, püütakse ka ise teed rajada ning ekseldakse nõnda lootusetult ja sihitult, küll karja-, küll ühekaupa. Ent siin on väike inimhulk, kes on asunud koos teele taevariigi poole. Olles kord uskunud ja tundnud, et Issand on Püha, ei rahuldu nad enam millegi muuga ega malda ka enam paigal istuda.
Jeesus ütleb, et külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on, ja hoiatab meid kogumast tagavara iseenese jaoks, olemata rikkad Jumalas (Lk 12:15,21). Kristuse kogudusena on me suurim väärtus Jumalas, igasuguses sõnas ja igasuguses mõistmises. See on meie ühine vara, mida me jagame ning mis vastupidiselt maisele varale selle jagamise võrra üha rohkeneb. Seda enam olen tänulik, et mul on nemad, kellega seda rikkust jagada ja kes oskavad seda hinnata.
Nemad siin, mu õed ja vennad Kristuses, on ära tundnud parima võimaliku elu. Elu, mis on enam väärt kui kogu see kaduvus, mis meist kord maha jääb. Elades ja liikudes koos kõigi teiste inimestega selle maailma teedel, on nad ometi justkui välja tõstetud sellest maailmast. Nagu Efesose kirjas on öeldud: «… tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses» (Ef 1:4).
Paulus alustab oma esimest kirja Korintose kogudusele tänu ja kiitusega. Tänades Jumalat ja kiites kogudust. Paljuski sarnanes Korintose kogudus tollal meie kirikuga siin ja praegu. Ümberringi oli paganlik maa. Inimesed uskusid Jumal teab mida kõike. Lisaks oli Korintos tuntud pahede linn. Ja kesk seda linna oli väike kristlik kogudus. Pisuke hulgake Jeesusele pühendunuid. Sellele valguslaigule mõeldes heldib Pauluse süda ja täitub tänutundega.
Ometi apostel teab, et see väike kogudus ei ole sugugi täiuslik. Nende inimeste hulgas laius lõhe, mis tuleb kõne alla juba samas peatükis, kohe pärast koguduse tunnustamist. Hiljem tuleb välja, et Korintose koguduses oli veel kõiksugu kõlvatust ja omavahel kohtuski käimist. Nad olid kaugel täiuslikkusest. Sama kaugel kui meie praegu. Kuid kõik see ei takistada Paulust toomast Jumalale tänu nende inimeste eest. Ammugi ei takista see Jumalat oma kogudusest rõõmu tundmast. Sest Tema ustavus on suurem kui inimeste heitlikkus ja Tema armastus suurem kui meie enesekesksus.
Apostel jätkab: «Tema kinnitab teid ka lõpuni, et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval» (1Kr 1:8). Samas me ju teame, et keegi ei saa olla laitmatult puhas. Mis siis saab Issanda päeval? Esimeses Peetruse kirjas on öeldud: «.. teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega» (1Pt 1:18–19). Kui me seisame kord Jumala ees, siis vaatab Ta me südamesse ja näeb, kas seal on usku. Näeb, kuidas Kristuse veri on meid pesnud puhtaks, muutnud meidki laitmatuks, kõlvuliseks.
Šotimaal sai üks preester tuntuks sellega, et pidas alati enne jutlust kantslist ülevoolava tänupalve. Kõik kirikulised tundsid neist tänupalvetest end tõstetuna, sest sageli puudutasid need ka otseselt neid endid. Ühel sügisesel pühapäeval, kui väljas möllas eriliselt hull ilm, oli üks koguduse liige endamisi mõelnud: «No tänasel hirmsal päeval ei leia me vaimulik küll ainsatki põhjust, mille üle tänulik olla.» Tema üllatuseks aga alustas preester palvet sõnadega: «Jumal, me täname Sind kogu südamest, et kõik päevad pole sellised nagu täna!»
Küllap vaatab Jumal meid ka sellise pilguga. Tema pilgu ees rulluvad lahti nii meie omavahelised suhted kui see, mis valitseb Tema ja meie vahel. Ta teab, et igaühes meist on nii head kui halba, aga Ta on alati valmis andestama halva ja nägema meis head.
Kui laps teeb pahandust, siis tegu on küll paha, aga laps, kes tegi pahateo, on ikka seesama armas Jumala laps. Jumal armastab meid kui oma lapsi tingimusteta. Ta näeb meis head ka siis, kui me seda ei vääri.

Mare Palgi,
Kose koguduse õpetaja