Aeg otsida üles see, mida seni pole tähele pannud

Lk 7:36–50

Armu ja rahu Jumalalt, meie taevaselt Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt, meie Õnnistegijalt ja Lunastajalt.

Sellel nädalal on paastuaja teine pühapäev. Mõtiskluse ja enesesse süüvimise aeg on kirikuaasta rütmis liikumas. Tore, et Jeesus meid korraldab ja juhib. Issand ise rääkis meiega pühakirja vahendusel usust, andeksandmisest-lunastamisest, päästmisest.

Kõikide asjade algus ja lõpp ja ka keskpaik on Issandas, meie Jumalas. Issand ise on kogu aeg meie seas, kui aga meie ise tahame temaga olla. Kus tema siis on, küsib irooniline muigesuu. Aga kas sa siis ei näe ega taju, vastab rahulikult see, kes on tema ära tundnud. Kes on näinud teda armastava pilgu läbi igas enese ümber seisvas või askeldavas inimeses. Ja Jumal vaatab igat oma loodut kogu aeg suure armastusega ning püüab mõista anda, et see armastus, kui sellest kinni haarad, kui selle vastu võtad, päästab ära kurja küünte vahelt. Kurja küüned ootavad meid haardevalmilt kuni haua piirini. Südametunnistus tuletab meile seda ikka ja jälle meelde, et patt ja eksimused meid sedaviisi enesesse ei mässiks, et enam kurjast lahti ei suuda rabeleda.

Kui inimene on enne seda, kui ta on Jumala kohalolu tunnetama õppinud, teinud midagi sellist, mis teda süükoorma alla painutab, siis on ka see hilinenud arusaamine hea. Tajutav paine lasubki inimesel just siis, kui ta oma tegude või tegematajätmiste tulemusest aru hakkab saama. Kui südamesse tekib ahastav karjatus: mis ma küll olen teinud, mida olen ometigi korda saatnud! Sellel hetkel annaks ükskõik mida, et andeksand saada, et lunastus saavutada.

Aga mida saab anda inimene oma hinge päästmiseks: usku ja alandlikkust ja tahet kõndida edasi koos Jumalaga. Seda näeme ka selles loos, kus patune naine võiab Jeesuse jalgu. Patune, kelle pattu teised ette heidavad, aga eelkõige patune, kes ise oma pattu hingesügavuses teravalt tajub.

Selles loos on mitmeid võimalusi arutelu alustamiseks, alates sellest, et kuidas võõras patune naine üldse variseri majja sisse pääses ja veel aukülalise lähedale. Aga ta sai ja me näeme selle loo keskmes seda, kuidas nutune naine meeleheitlikult oma juustega mehe jalgu kuivatab, hõõrub ja silub. Kuidagi kurb on ette kujutada seda andeksandmist igatsevat tegevust. Nii inimene käitub, kui ta on kellelegi valu teinud. Püüab siluda. Naine teadis, et tema on oma senise eluga mitte üksnes ligimesele ja iseendale, vaid eelkõige armastavale Jumalale haiget teinud. 

Ta hõõrus oma kallihinnalise mürriõli Andeksandja jalgadele, selmet selle müümisest kasu saada või enese tarbeks kasutamisest hetkelist heaolu tunnet kogeda. Oma juustega kellegi jalgade kuivatamine tundub üsna alandava või ennast ületava teona, isegi kui see on aja ja kultuuri konteksti asetatud tegevus. Sügav anumine – ükskõik mis, aga halasta mu hingekese peale, anna rahu. Ma tean, et see on Sinu võimuses. Ma olen Su ära tundnud ja ma kahetsen, kahetsen, kahetsen …

Aga tema ütles naisele: „Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga.“

Sellist rahu tahaks kogu loodu oma osaks saada. Ehk aitab alanud paastuaeg meil kõigil jõuda eneses peituva süütunde allikani. Teised teavad meie külge nagunii mõnegi patuteo arvata. 

Tasub ise kogu oma teadmiste ja tarkuste ja oskuste ja saavutuste ja ettevõtliku edukuse seest või jällegi suutmatuse ja saamatuse sasipuntrast üles leida see, mida ei ole seni eneses tähelegi pannud või märganud. Või puhastada välja see, millest teadlikult pole tahtnud mõeldagi. Enese mõtted ja tunded ja kõik tehtu läbi sõeluda ning see, mis puudulik või vigane, Issanda jalgu anuvalt kuivatades andeks paluda ja heaks teha. 

Praegu on hea aeg vaikusse ja rahusse ja mõtisklusse süvenemiseks. Ülestõusmisse uskudes saab rahu ja rõõmuga edasi minna, rahuga Issanda juhitud rada mööda.

Jumal on Halastaja ja Hea. Tema annab võimaluse eksimuste märkamiseks ja annab ka võimaluse meele parandamiseks. Tema armastab seda oksa, mille ta on maasse torganud, mille ta on istutanud.

Aeg siin on meie käes. Paastume ja palvetame ja puhastume. Palvetame enese hingeõnnistuse, aga ka kõigi meie lähedaste eest. Meie lähedased on kõik meie rahvas ja kaaskondsed. Et meie armsal kirikul oleks püsi siin meie armsa eesti rahva seas. Rahva seas, kellele Jumal on armuaja andnud.

Aamen.

 

 

 

 

Ants Tooming,

Tartu Peetri koguduse õpetaja