Ainult usk tagab kindla homse

Mt 6:19–24

Tänases mäejutlusest pärinevas loos kutsub Jeesus meid mõtlema, mis on elus oluline, millel põhineb kogu meie olemus, millest hoolime, mida väärtustame, mis on meie aare, millele on rajatud meie elu. 

Kogeda hoolitsust, tunda end turvaliselt on inimese üks põhivajadustest. Meenuta hetkeks, millal on sinu eest hoolt kantud. Millal tundsid, et sinu eest hoolitsetakse parimal viisil? Mida see sinu jaoks tähendas?

Jumal on tõotanud kanda oma loodu eest hoolt. Elu raskuste ja keerdkäikude keskel võib inimene tunda end Jumala poolt mahajäetuna ja hüljatuna. Kui tunneme, et ümbritsevad on meid hüljanud, siis on lihtne arvata, et Jumal on sama teinud. Ometi ei ole see nii, nii mõnigi kord oleme ise ennast oma muretsemise ja siia-sinna tormamisega isoleerinud kaasinimestest ja ka Jumalast.

Jeesus kutsub meid otsima taevaseid aardeid – usaldama Jumalat ja lootma tema hoolitsusele. Kuidas lõpetada muretsemine? Kuidas saab usaldada, et kõik on Jumala käes ja et ei pea kogu oma elu ise üles ehitama ning seda siis oma õblukestel õlgadel nõrkemiseni kandma? See on raske, kogeme ju paljudes oma elu pisiasjades, et lihtsam on asi ise ära teha kui jagada vastutust või paluda abi. Mõnikord takistab usaldamist ja abi palumist kartus, häbi näida väeti ja nõrk, mõnikord, elu laineharjal olles, uhkus ja eelarvamus, et abi polegi vaja, oma elu jagada pole vaja ning keegi ei suudagi mind aidata, saan ise kõigega hakkama. 

Meenutagem lugu Piibli esimestelt lehekülgedelt, kus madu pakub inimesele keelatud vilja. See vana lugu kirjeldab inimeseks olemise põhilist kiusatust, soovi olla oma elu keskpunkt ja alustala, hoolitseda ise kõige eest, olla sõltumatu ja vaba kõigest ja kõigist. Teisisõnu soov olla iseenda Jumal. On nii ahvatlev arvata, et kogu elu on kontrolli all, et saad suurepäraselt hakkama üksi, ilma teiste inimesteta ja lõpuks ka ilma Jumala, tema hoolitsuse ja andestuseta. Inimene, kes saab täielikult ise hakkama, ei vaja andestust mitte kelleltki ja mitte milleski. Nõnda on inimese loomupärane soov toetuda ainult omaenda jõule ja otsida oma elus kindlustunnet kõigest sellest, mida Jeesus oma sõnas nimetas mammonaks. Jumala eest hoolitsemise asemel loodab inimmeel rahale, materiaalsetele asjadele, oma positsioonile, iseendale ja oma kõikvõimsusele.

Ent elu teeb omi keerdkäike ning uuristab meie enesekindluse ja hakkamasaamise müürisse pisitasa pragusid, mõnikord teeb oma pakkumise suisa puust ja punaseks, et võiksime leida väljapääsu enesekesksusest läbipõimunud padrikust. Ja siis seisame taas silmitsi põhiküsimusega: mis on meie aare? Millisele vundamendile me oma elu ehitame? Mida või keda usaldame?

Jeesuse sõnul on kõigel maisel piirid, see ei ole igavene ega püsiv. Vara, saavutused ja teened, mida inimene endale kogub, ei taga kindlat homset ja turvalist ning õnnelikku tulevikku. Elus võib juhtuda kõike. Jeesus kõneleb inimestega üsna igapäevaste, praktiliste näidete kaudu, ta kutsub oma elu mitte usaldama väärtustele, mida koi ja rooste võivad rikkuda. Mida vähem oma elus reaalse koi ja roostega kokku puutume, seda suuremaks muutub meie enesekesksus ja enesekindlus, seda enam kipub ununema, et elu ei ole inimese käes, isegi mitte vara, mille ta on ise endale kogunud ja tubli tööga välja teeninud. 

Jeesus hoiatab, et ei tohiks ehitada oma elu kaduvale: ühiskondlikule positsioonile, rohkele rahale, kõikvõimalikule maisele varandusele. Maised asjad on mööduvad ja kaduvad, olgu selleks siis raha, positsioon, amet või midagi muud, mida arvame olevat iseenese tarkuse ja tublidusega saavutanud.  

Jeesuse sõnul on inimese harjumus muretseda homse päeva pärast tingitud valest suhtumisest, valedest hoiakutest. Mure on takistus, mis lahutab inimest Jumalast. Kurbus ja mure panevad inimese koguma maiseid aardeid, otsima turvalisust ja tulevikku ajalikest asjadest. Igavikuline, taevane aare on inimese suhe oma Loojaga.

Kui usaldame end Jumala hoolde, aitab see meid oma elu tõeliselt elada, leida oma kutsumus elus, Jumala loodud maailmas, tema kaasteelise ja kaastöölisena. Siis julgeme ja tohime olla täpselt sellised, nagu oleme. Me ei sõltu oma elus enam sellest, mida inimkätega saab ehitada ning mis võib hävida kiiremini, kui arvata oskame.  

Jumal vabastab meid tarbetu mure koormast ja vabanedes saame tõsta pilgu iseendalt oma ligimeste poole. Nõnda hakkame iseenda ja oma murede asemel märkama inimesi enda ümber, nii lähedal kui ka kaugel, märkame kogu Jumala loodut, selle ilu ja mitmekesisust.

Oma ajaliku ja igavese elu Jumala hoolde usaldamine vabastab meid eluks, millesse Jumal kingib rõõmu, rahu ja tänulikkust, usalduse, et elu kannab, usalduse, et Jumal kannab kord ajalikust igavikku.

 

 

 

 

Kerstin Kask,

Kose koguduse õpetaja