Alandlikult kõigeväelise Jumala ees seistes

Mõnedele aga, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski, rääkis Jeesus selle tähendamissõna: «Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: «Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.» Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: «Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!» Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.»
Lk 18:9–14

Küllap on iga keskaegsesse kirikusse sisenenu tunnetanud, kuidas kiriku taeva poole kõrguv teravakaareline hoone tekitab tunde jumalakoja hoomamatust avarusest ning paneb samaaegselt siseneja tundma end väikse ja tühisena. Nähtava kaudu tekib side nähtamatuga. Ka käesoleva pühapäeva tekstid ja teema kutsuvad üles asetama end maise ja taevase – inimliku ja jumaliku – pingevälja ning oma hoiakuid ja tegusid analüüsima. Sageli anname hinnangu oma tegevusele ennast teistega võrreldes. Jumalike mõõdupuudega ei ole neil võrdlustel enamjaolt midagi tegemist.
Sõltumata sellest, kas oleme käsukuulekad variserid või põlatud tölnerid, ei saa me Jumala ees seista, kui meis puudub alandlikkus. Oma alandlikkus oli ju variserilgi, kui ta Jumalat siiralt selle eest tänas, et pole selline nagu need teised. Tänapäeva inimesel on alandlikkust kui voorust ilmselt üsnagi raske väärtustada, sest on ju kaasaja inimene oma otsustes vaba ja n-ö oma õnne sepp. Inimesel, kes on edukas, võib tekkida vägagi põhjendatud küsimus Jumala ja alandlikkuse vajalikkuse kohta. Alandlikku võidakse pidada ullikeseks, kellel puudub oma tahe või kes on teiste eest valmis märkimisväärseteks ohverdusteks. Alandlikkuses nähakse sageli ka liigset meeldimistahet. See on ebaterve alandlikkus, mis teenib inimese konkreetseid huvisid või peaks tema heaolu mingil viisil suurendama. Alandlikkus võib tuleneda ka hirmust või ummikseisus olemisest. On neid, keda elu oma keerdkäikudega on alandlikuks muutnud.
Kristlik alandlikkus on vaatamine ülespoole, on «südame alandlikkus», mida ei või segamini ajada võltsvagaduse või orjameelsusega. Alandlikuna Jumala ees leiab inimene oma kaotatud loomupärase mina asemel uue, loodupärase mina. Leiab iseenda (Mt 23:12) ja väärika, edasiviiva ning teeniva alandlikkuse. Mäejutluses õhutab Jeesus oma järgijaid, öeldes: «Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge» (Mt 11:29–30).
Alandlikkuse kui Jumala anni kaudu teostub kristlase osadus Jumala ja kaasinimestega. Elmar Salumaa on alandlikkust nimetanud südamesillaks Jumala ja inimese vahel ning alandlikkust dogmaatiliselt põhjendatud inkarnatsiooniga – nagu Jumal laskus inimese tasemele, nii peab ka kristlane oma vahekorras kaasinimesega laskuma tema tasemele, et mõista ligimese häda ja vajadusi. Niisiis lähtub alandlikkusest ligimese teenimise ülesanne, mitte enesekeskne iseenda vajaduste rahuldamine ja alaline oma õiguses veendunud olemine. Miski ei eralda inimest Jumalast nii kui inimese oma õigus.
Variseri ja tölneri lugu kirjeldab ilmekalt, et Jumalale ei piisa käskude ja seaduste punktpunktilisest täitmisest (ehkki sõnakuulelikkus on oluline). Ka siis, kui juriidiliselt on kõik korrektne, on võimalik käske enesele sobivalt tõlgendada, neid enese kasuks «tööle panna» ja seeläbi nii endale kui teistel palju kurja põhjustada. Mis on siis see n-ö õigeksmõistmise miinimum, et võiksime tölneri kombel minna «alla oma kotta õigeks mõistetult»? Vaid usk sellesse, et Jumal võib meid vaatamata meie patusele ja ebatäiuslikule loomusele oma armust päris muidu Kristuse lunastuse kaudu õigeks mõista, saab meile lootust kinkida.
Maailmas ei ole midagi nii rikutut, mida Jumal ei saa terveks teha. Seega on meil vaatamata oma uhkusele, enesekesksusele, piiratusele ja puudulikkusele siiski lootust alandliku tölneri kombel õigeks mõistetuna oma teekonda jätkata. Kas oleme selleks valmis?
Keskaegsete kirikute portaale kaunistavad tihti tähendusrikkad skulptuurid, mis enamasti kajastavad õndsusloo erinevaid sündmusi. Kui me neid portaale aga lähemalt vaatleme, võime märgata, et tihti on kujutatud peale Piiblist tuttavate isikute seal ka inimesi oma argiste ja maiste tegemiste juures. Jumal ei oota meile lähenemiseks erilisi valitud hetki, vaid on iga päev meie juures. Ainuüksi teadmine, et oleme iga päev kellegi poolt hoitud ja kaitstud, võiks meid muuta alandlikuks. Alandlikuks ja tänulikuks.

 

 

 

 

 
Kristel Engman,
vikaarõpetaja