Ärge muretsege, hakake elama!

Ps 127:1–2
Aastaid tagasi sain osaleda ühe hooldekodu uute peremajade avamispeol. Erivajadustega inimesed, kellele need uued majad koduks pidid saama, laulsid omal kombel ja viisil koos misjonärist rändlauliku Kirsti Malmiga laulu «Kojaehitaja palve», milles on sõnad «Sinu perekond vajab kodu, kus elu toob rõõmu ja vaikust, Sinu õnnistuse all et saaks kasvada rahu ja lootus …». Rõõm, vaikus, rahu ja lootus – seda kõike igatseb oma koju vast iga inimhing.
Kuid need väärtused ei sünni ühes kodus või kojas iseenesest. Küll ja küll on meie maal uhkeid elamuid, kuid kas nad on ka kõik kodud selle sõna õiges tähenduses, kodud, kus on rõõmu ja rahu? Need uued peremajad seal hooldekodus said avamisel õnnistatud. Kui iga pereisa, vähemalt kristlastest pereisad, oma uue kodu valmimisel kasutusloa hankimise ja muude asjaajamiste kõrval taotleks ka kodu õnnistamist! Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga.
Selle pühapäeva kirjakohad julgustavad meid enam usaldama Jumalat, lootma tema hoolitsusele ja õnnistusele. See ei tähenda vastutustunde minetamist oma ülesannete täitmisel, vaid et me liigselt ei koormaks end muretsemisega homse päeva pärast. Kui mingil moel oleks muretsemine spordiala, siis see oleks kindlasti meie rahvussport, muretsemise olümpial koguksid eestlased arvukalt medaleid. Meil on muretsemine nii omane, et see on juurdunud igapäevasesse kõnepruuki vahel päris kohatul viisil. Muretsetakse endale korter, maja, parem töökoht, vahel on isegi öeldud, et muretsetakse laps. Selle all ei mõelda küll muretsemist enam sõna otseses tähenduses, aga see on kuidagi taustal ikkagi olemas. Tuntakse muret, kas ja kuidas ikka saadakse lapse eest piisavalt hoolitseda, ja nii sünnib lapsi Eestimaal üha vähem.
Liigne muretsemine on tarbetu hingeline lisakoorem, see rõhub maha, viib rõõmu ja hävitab tervisegi. Statistika, mis pidavat küll aeg-ajalt küsitava väärtusega olema, tõendab, et kristlased, ning just need, kes käivad regulaarselt kirikus ja palvetavad, elavad kauem ja on tervemad. Põhjus on üsna lihtne – peamine surma põhjus on südame-veresoonkonna haigused, see tähendab, et stress, kiirustamine ja närviline elu on see, mis inimesi kõige rohkem kulutab. Kui me tuleme aga Jumala kotta kirikusse, siis sulgeme enda järel ukse ja jätame selle taha koos tänavamüraga ka kõik oma probleemid ja mured ning vähemalt need poolteist kuni kaks tundi on meil tõeline hingamisaeg. Saades kosutust Jumala sõnast ja armulaua sakramendist, usaldame end algaval nädalal Issanda armukätele – need on tugevad ja kannavad.
«Ärge muretsege, hakake elama» – sellist pealkirja kannab Dale Carnegie tuntud eneseabiraamat. Paraku on eneseabi õpikutega nii, et nende õpetused võivad olla küll õiged, kuid ikkagi panevad muretsema – kui toetuda vaid iseendale, ennast ise aidata, siis paraku tulevad selles piirid ette. Sest me olemegi oma inimlikes võimetes piiratud. Muretsemise tõeline vastumürk on usaldus Jumala vastu, kes kannab oma loodu eest hoolt. Mäejutluses ütles Jeesus: «Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.» (Mt 6:34) Lootke Jumala peale, võtke oma töödes ja tegemistes aega ka hingamiseks, võtke aega palveks, sest muidu on elu tühi töö ja vaeva nägemine – ilmaaegu te tõusete vara üles, istute hilja ülal ning sööte leiba raske vaevaga.
Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi, ütleb eesti vanasõna. Ka mõttetera Tammsaare «Tõest ja õigusest» kinnitab seda: «Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus!» Paraku ei tulnud armastust Vargamäele, rõõmutu töörabamine viis hauda Krõõda ja peletas noored kodutalust. Kui pikendada tööpäevi une arvelt, põlgame ära Jumala imelise anni – une. Rahulik uni, milles saame end välja puhata, tugineb samuti usaldusele Jumala vastu. Jeesus magas tormis väikeses kaluripaadis, sest ta usaldas taevast Isa.
Psalmisti sõnad «Issand annab oma armsatele unes!» olid mulle eriti armsad kunagi õpingute ajal, kui eksamieelsel õhtul tundus, et tuleb terve öö istuda raamatute taga ja ahmida teadmisi, aga kuidagi ei jõua ega jaksa enam. Kinnitasin need sõnad paberilehel voodi kohale ja tihti oligi nii, et väljapuhanud pea ja magatud öö kaalusid üles ka lüngad teadmistes. Jumal annab oma osa meile märkamatult ja isegi siis, kui magame. Unest ja puhkusest saame uut jõudu ja rõõmu, et minna vastu algavale päevale.
Jumal, kes annab meile kindluse ja rahu, vaikuse ja sisemise elurõõmu, tuli siia maailma Jeesuses, et jagada meile lohutust ja julgustust. Kõigil on võimalus valida, kas sõltuda oma elus vaid kohustustest, teha tööd ja näha vaeva muretsedes või sõltuda Jumalast, heita kõik oma mured tema peale ja elada, elada ilusamalt ja elusamalt. Aamen.

 

 

 
Tiina Ool,
Kuressaare koguduse abiõpetaja