Ärgem unustagem Jumalat tänada

Tibeeriast tuli veel teisi paate selle paiga lähedale, kus rahvas oli söönud Issanda õnnistatud leiba. Kui siis rahvahulk nägi, et seal ei olnud ei Jeesust ega ta jüngreid, astusid nad paatidesse ning tulid Jeesust otsides Kapernauma. Ja kui nad leidsid ta teiselt poolt järve, ütlesid nad talle: «Rabi, millal sa siia said?» Jeesus vastas neile: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis. Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.» Siis nad ütlesid talle: «Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?» Jeesus vastas: «See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.» Siis nad ütlesid talle: «Mis tunnustähe sa siis teed, et me näeksime ja võiksime sind uskuda? Mida sa teed? Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast.» Siis ütles Jeesus neile: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast. Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.» Siis nad ütlesid talle: «Issand, anna meile alati seda leiba!» Jeesus ütles neile: «Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.»
(Jh 6:23–35)

Tänases kirjakohas on juttu sellest, kuidas Jee­sus oli inimesi toitnud ning inimesed ei jätnud teda pärast seda enam rahule. Mida nad Jeesusest veel tahtsid? Oli ta ju neile juba süüa andnud. Kuid inimesed tahtsid seda, et Jeesus neid ikka edasi toidaks. Nad olid muutunud mugavaks ega tahtnud ise endale toitu otsida, vaid soovisid lihtsamalt läbi saada, lootes Jeesuse abile.
Kui meile osutatakse ajutist abi, kas me võimegi jääda sellele lootma või peaksime hakkama otsima võimalusi ise hakkama saada? Lihtne oleks ju elada ainult teiste abist ja ise mitte midagi teha. Kuid samas ei saa me lõpmatult teistele loota. Ükskord peame ise oma probleemide ja muredega hakkama saama. Meil endil tuleb oma probleemid lahendada.
Öeldakse, et abivajajale pole vaja ulatada kala, vaid anda talle õng ning õpetada kala püüdma. Alati pole see kerge, kuid proovima peab. Igast raskusest on vaja üle saada ja selles aitab meid palve.
Kui me palvetame Jumala poole ja loodame Tema abile, siis seda Ta ka meile saadab. Kuid kõigepealt peame endaga tööd tegema. Peaksime mõtlema sellele, kuidas saame asju muuta, milliseid valikuid peame tegema, mis on meie jaoks elus oluline.
Mis on inimese elus tähtis? Kas üldse leidub midagi sellist, mille kohta tänapäeva inimene ütleb, et just see on mulle oluline? Enamikule inimestest on oluline see, et nende elu oleks korras. Inimese heaoluks on tegelikult vaja imetabaselt vähe. Et nende pereliikmetel ja lähedastel oleks kõik hästi, et toit oleks laual ja katus pea kohal. Tegemist pole ju keeruliste asjadega, vaid täiesti tavaliste ja elementaarsete soovidega.
Kui meie lähedastega on kõik hästi, meie elu on korras, kõht täis ja katus pea kohal – kas sellest piisab meile? Kas saame öelda, et me ei vaja midagi muud, kui et need tingimused oleksid täidetud?
Lisaks ihule vajab ju ka meie hing toitu. Mõlemad peavad olema tasakaalus. Kui me ei pööra oma hingele tähelepanu ja tegeleme ainult ihuga, siis ühel hetkel tunneme ikkagi nälga, sest hing pole süüa saanud. Igavikku lahkunud Pille Valk armastas öelda, et inimene ilma Jumalata on mõttetu.
Ükski asi ei tule kergelt, kuid ometi suudame me palju, kui meis on tahtejõudu. Elu on täis rõõme ja muresid, kuid on midagi, mida me ei tohiks kunagi unustada – see on tänu. Me peaksime alati olema tänulikud selle eest, mis meil on.
Kas tänapäeval on veel alles tänutunne? Kas inimestel tuleb meelde tänada teisi või tänada Jumalat kõige eest, mis Ta meile saadab? Igaüks meist peab nendele küsimustele ise endas vastuse leidma. Keegi ei saa vastata teise eest. Teinekord võime endalt küsida, mille eest peaksime tänulikud olema. Me peaksime tänu tundma iga päeva eest, mis Jumal meile annab. Peaksime olema tänulikud iga sõbra eest, kes meil on, ja igapäevase leiva eest. Iga oma palvet peaksime alustama tänuga Jumala poole kõige selle eest, mis Ta meile annab. Olgu selleks siis rõõm või isegi mure. Iga asi, mis meile osaks saab, on millekski vajalik. Ka siis, kui me seda esialgu ei mõista.
Jumal ei unusta kunagi kedagi. Tema saadab abi, kuid kõik tuleb omal ajal. Meie peame vaid valvel olema ja Temale lootma. Nagu Jumal ei unusta meid, nii ärgem meiegi unustagem tänu Jumalale. Aamen.

Merle Siim-Prass,
Paldiski koguduse õpetaja