Armastuse tee ja kannatuse tee

Kohe ajas Vaim Jeesuse kõrbe ja ta oli kõrbes nelikümmend päeva saatana kiusata. Ja ta oli metsloomade seas ning inglid teenisid teda.
(Mk 1:12–13)
Oleme astunud paastuaega ja täiesti õigesti algab see kiusatuste teemaga. Jeesus oli enne oma tegevuse algust tsivilisatsioonist kaugel kuradi kiusata ja ta võitis. Tema kolmekordse kiusatuse mõte oli ahvatleda teda oma ülesandest loobuma, panna ühel hoobil maksma taevariik maa peal. Ehk teisisõnu: kehtestada kõige hullem türannia, mida võib ette kujutada. Jumala türannia. Seda ei juhtunud, sest Jeesus jäi oma teele kindlaks. Ainult läbi risti ja rõõmu on võimalik taevariik maa peal maksma panna. Nii see on – taevariik ei tule mitte tarkade arutluste kaudu ja ammugi mitte väe ja võimu abil, vaid kannatuse ja armastuse teed mööda.
Mis on kiusatus? Eks see ole kõigile ikka ühtmoodi ning samas igaühele jälle isemoodi, kuivõrd me kõik oleme erinevad ja erilised. Ja see pole seesugune, nagu reklaamib oma tooteid üks magusafirma oma logoga: kiusatus aastast mis-ta-nüüd-oligi! Kiusatus pole mingi tore asi. Sest see võib rikkuda keha ja vaimu. Kiusatus on ohtlik, sest selle mõte on viia inimene kaugemale Jumalast. Ja see on sageli üks kaval asi.
Leeritunnis olen seletanud meieisapalve lõiku «Ja ära saada meid kiusatusse …» nii: kujutlege, et olete parajasti kellegi pool õdusalt koos, muusika mängib, aetakse mõnusalt juttu, aga õhtu edenedes kraamib keegi lagedale ühe vahva pulbri ka. Lahe on olla; teeme veel lahedamaks! Ega siis korra proovimine ei tee veel sõltlaseks! Ja sinu parim sõbranna ütleb ka: kas oled mingi usklik? Kiusatus tuleb tavaliselt sealt küljest, kus me pole valmis, kus oleme kaitsetud. Joodikule on ka pudel õlut pärast sauna kiusatuseks, sest selle peale ta kukub jooma ega saa pidama enne kahte nädalat. Kuid on veel ohtlikumaid kiusatusi. Vaimsed kiusatused.
Vaimsed kiusatused on ohtlikumad igasugustest sõltuvusainetest seepärast, et neid on raskem ära tunda. Tavaliselt kiusab meid mingi «hea asi». Näiteks on kirikus vaimulikul kiusatus hakata arvama, et keegi teine peale tema ei tea, kuidas siin asjad peavad olema.
Veel enam – kuidas asjad peavad õigesti olema. Ehk siis, ta unustab, et tegelikult ei ole tema kirikus peremees, vaid on ainult teenija, majapidaja; kehvavõitu pealegi. Aga ta loomulikult üritab, nagu öeldakse, «endast parimat anda». Kehv pole ta mitte seepärast, et veel vähe püüab, vähe teab, vaid et ta püüab kohta, mis pole tema jaoks.
Me pole kirikus selleks, et valvata, kas asjad on «õiged», vaid et õppida armastust, üheskoos palvetamist Isa ees. Edasi – vaimulik või ka vaimulik inimene võib hakata arvama, et kuradiga peab hirmsasti võitlema, tema vastu sõtta minema. Ja ta ei märkagi, et on aeglaselt ja salamahti vahetanud leeri ning seisab lõpuks tollesama kuradi poolel. Küllap seepärast Jeesus õpetaski meieisapalvet edasi paluma nii: «… vaid päästa meid ära kurjast!». Sest Jeesus ju teab, et meist, inimestest, ei ole talle vastast.
Kurat võidetakse vaid Jumala ligi hoidmisega. Kuid tolle tüübiga ma tegelda ei taha ega soovita ka kellelgi seda teha. Milleks see? Vaadakem ikka Jumala poole, valguse poole, las varjud jäävad selja taha. Piisab teadmisest, et need on nagunii olemas, liigagi tegelikud.
Võimuta valitsejat kiusatakse võimuga, rahatut rahaga, nõrka tugevusega. Ja mida tugevam on inimese vaim, seda kangem on ka tema kiusatus. Ega siis üht head kiusatust pole raisata nõrkade peale. Igaühele isemoodi ja kõigile kokku ikka ühtmoodi.
Usun usu kasvamisse. Olen kindel, et iga uskliku usk aja jooksul kasvab. See toimub mööda neid kaht teed, mida sai alguses nimetatud. Armastuse ja kannatuse teed. Aga vaata, kui hästi Taevaisa meid juhib neil teedel! Kui armastuse teel areneb kiusatus pürgida armastuse auhinnagalal esikohale, siis tingimata varem-hiljem juhtub midagi.
Kui kannatuse teel kasvab kiusatus viia oma kannatus märtrikrooni ülevuseni, siis sekkub varsti kõikevõitev armastus, tuues meid tagasi maa peale ja enda õigele kohale. Oleme siiski tema hoole all, keda Valguste Isaks hüütakse. Ja oleme Jeesuse õpilased. Ta võitis väga paljut, kui ise kiusatud oli. Meie pärast, meie jaoks.
Lõpetuseks püüan ette kujutada Jeesust üksi kõrbes. Ta on üksi. Ta läheb lõpuni välja. Siis ilmub üks truu kaaslane oma üliheade pakkumistega. Alati just üksinduses peetakse kõige tähtsamad võitlused, tehakse olulisimad otsused. Kas Jeesuse jaoks olid kõrbetühjus ja eriti päike pea kohal, mille eest miski varju ei jää, Isa kirgas ja lõputu valgus või hoopis kohutavalt kõrvetav katsumus? Aamen.

 

 

 

 
Meelis-Lauri Erikson,
Kadrina koguduse õpetaja