Eetikas tegeletakse avaliku elu asjadega, arutletakse filosoofiliselt moraali ehk kõlbelise ja kõlvatu üle. Tegusid, mis on moraali suhtes neutraalsed, näiteks seegi, kas ja millal vaimulik hambaid peseb, nimetatakse mõistete õige kasutamise korral amoraalseteks. Kõlvatud ehk ebamoraalsed teod on sootuks midagi muud.

 

Paljusid üliõpilasi, kooliõpetajaid ja teisi huvilisi koolitab eetikast arusaamise teel eetikaõppejõud, Uppsala ülikooli doktorant, Avaliku Sõna Nõukogu liige, EELK vaimulik ja Eesti õpetajaeetika koodeksi kaasautor Jaanus Noormägi.

Eesti õpetajaeetika kaasautor Jaanus Noormägi arvab, et vaja oleks ka pastorieetika koodeksit.

Kui räägitakse eetikakriisist, siis millest räägitakse?

Inimesed räägivad sellest, et nende arvates pole asjad nii, nagu peaks, kuid see pole eetikakriis. Eetika on teadus, mis annab meile vahendid, kuidas asju sorteerida ning analüüsida. Filosoofia toime on nagu mõnele hapukurgi soolvesi 1. jaanuaril – teeb mõistuse klaariks, sest mõtelda on mõnus. Matemaatikakriisist ei tule kellelgi pähe rääkida. Seega, ka sõna «ebaeetiline» ei tähenda mitte midagi.

Mis siis eetika on?

Eetika on praktiline filosoofia. Filosoofia aga on armastus tarkuse vastu, arutlemisoskus. Eetika kui teooria aitab kogemusi mõtestada ja mõjub teraapiliselt. Teoreetilises eetikas eristatakse meta-eetikat ja normatiivset eetikat. Esimene neist käsitleb väärtusi ja teine standardeid. Eetika teiseks haruks on rakenduseetika, milles käsitletakse erinevate valdkondadega seonduvaid probleeme ja konkreetsete elukutsete eetikakoodekseid.

Mis on fakt ja väärtus?

Näiteks on meil fakt, et Eestis on HIV positiivseid noori viis korda rohkem kui Soomes. Meil on võimalus hinnata, kas väärime seda fakti tõlgendades «sotsialistliku võistluse rändpunalippu», jääme neutraalseks või hindame olukorda negatiivselt.

Faktid ei räägi meile midagi, kuidas nendesse suhtuda. Kui oleme inimesed, siis kohe tuleb mängu väärtustamine. Anname faktidele hinnangu väärtustest lähtudes. Ja seda, mis on väärtuslik ja kuidas asjad peavad olema, ütleb see, kelle käes on võim. Kuid kelle käes on võim? Tänapäeva eetikas on igati õigustatud väide, et võim ei saa olla enamuse käes. Eetikas saavad väärtused kõneks tulla siis, kui meil on vabadus.

Aga mille abil teha valikuid?

Valikuid tehes on võimalus juhinduda traditsioonist ja autoriteedist. Autoriteet tähendab, et on keegi, keda usaldada.

Vabaduse vastand on sõltuvuslikkus. Vabadus ei tähenda tuhandet ja ühte, vaid kahte, mõnikord ka kolme võimalust. Eetika on õpetus sellest, kuidas vabadust kasutada.

Väärtused väljendavad eluvaadet ja teostuvad kultuuris/eluviisis ning nendest tulenevad eetilised normatiivid, millel põhineb moraalne otsus ja hinnang.

Meie riigis pole kellelgi kohustust elada. Kohustuslik on makse maksta, kuid neidki ei ole võimalik maksta rohkem, kui riigikogu on otsustanud. Elamiskohustust ei ole. Kes soovib, võib sooritada enesetapu. Ja keskmiselt iga päev võtab Eestis üks inimene endalt elu. Sinna võiks lisada veel need 160 inimest aastas, kes liikluses hukkuvad…

Kas meil tänases Eestis on üldiselt tunnustatud autoriteeti?

Võrdleme kas või õpetajat praeguses koolis ja nõukogudeaegses koolis, kus õpetajast kõneldi kui maa soolast. Sama lugu on arstidega. See pole mitte ainult meil nõnda, et pole üldiselt tunnustatud autoriteeti ega traditsiooni. Traditsioone perekonnas ja kogukondades ehk veel on, aga mitte kõikidele ühiselt. Nii arvabki osa teadvat, et tuleb klammerduda selle külge, mis on olnud. Teised ütlevad, et elame nii, et kõik on ükskõik. Tööriistad otsustamiseks ja hindamiseks on argumendid.

Miks me vajame moraali?

Eetikas saame sõnastada argumendid hoida minimaalset moraali, et hoida ühiskonda koost lagunemast. Et leevendada inimkannatusi ja soodustada inimõitsengut. Lahendada huvikonflikte õiglaselt ja mõistlikult. Jagada kiitust ja laitust, tasu ning karistust ja süüd. Kõlbelisteks hüvedeks on sõprus, vastastikune armastus, meelerahu, enesest lugupidamine ja kõlbeline süütus.

Lähte-eeldus on see, et on mitu moraali. Ja mõni neist on kuritegelik, olgugi et seda paljud pooldavad. Moraal on tavad ja normid. Normatiivid aga ei tule tuulest. Erinevates eetikateooriates hinnatakse erinevaid asju.

Mida siis hinnatakse?

Kultuur on püsiv muster, mis muutub 200 aasta jooksul. Aga mis meil oli 200 aastat tagasi aastal 1806? Pärisorjus. Sellest lähtudes saame tuua välja standardid, mida hinnatakse.

Tagajärje-eetikas hinnatakse tulemust ehk toimingu tagajärgi. Meenub Siim, kes ütles, et vaadake meie tulemusi. See, mil viisil need saavutati, pole tähtis. Tagajärje-eetikas on inimideaaliks osav mammutikütt või hästi emane meesteõgija Viitna Hiidtiss.

Kohustuste-eetikas hinnatakse tegu, toimingu laadi. Tegu saab olla õige või väär, kohustuslik või valikuline. Mäletame, kuidas Mart ütles: «Me tegime õigeid tegusid.» Meesideaaliks on sel puhul vapper sõdur, kes täidab oma kohust. Naisideaaliks aga usin pereema, kes kasina ja kabedana omakahjupüüdlikult toimetab ja jõuluõhtul külmutuskapi kõrval kokku vajub.

Vooruste-eetikas hinnatakse karakterit, iseloomu. Voorused on iseloomu kiidetavad tunnused. Iseloom saab olla vooruslik, paheline või ükskõikne.

Naisideaaliks on Mary Poppins ja meesideaaliks Katuse-Karlsson, kes Väikevenna lihapalle sööb. Nagu ka karjus, kes pügab oma kariloomi. Kui hinnatakse erinevaid asju, siis on selge, et kõike korraga ei saa, pole võimalik.

Kas Jumala kümme käsku kehtivad?

Kehtivad muidugi, kuid nendest ei piisa. Elu on niivõrd kiire ja inimestel tuleb pidevalt otsuseid teha või olukorda hinnata. Siis on abiks need tööriistad, mida eetika pakub.

Mis on elu mõte?

Elu mõte on õnnelik olla. Seda on võimalik mitmel kombel – kas nautida või kohustust täita. Tänapäeval eetikas on kõige rohkem õigustatud see, et elu mõte on olla õnnelik. Õnn ja nauding on põhimõtteliselt erinevad. Nauding on lähte-eeldus siis, kui hinnatakse tulemusi. Õnnelik olla ei saa üksinda.

Inimese eneseteostus ega heaolu ei ole võimalik ilma kõlbelisuse hüvedeta (sõprus, vastastikune armastus, meelerahu, enesest lugupidamine, kõlbeline süütus). Kõlbelisus ja omakasu kattuvad seda enam, mida õiglasem on poliitiline korraldus.

Õnnelik isiksus toimib vabana (kaasa arvatud mõtestatud töö) ja osaleb armastavates suhetes ning ei vaevle süü ega ärevuse küüsis, vaid tema meelerahu on autentne.

Olenemata sisust peaks vormiliselt inimese elu mõte olema sidus (vastand: pilla-palla), aktsepteeritud (vastand: pealesurutud, võõras) ja realiseeritav (vastand: utoopiline). Unistusi hävitada on kõlvatu, aga samas ei tohiks need olla utoopilised.

Mis on kristlase elu mõte?

Õndsus. Aga jumalariik on juba nüüd siin. Ja seega küsime, kuidas õndsus meie elus teostub. Mõned arvavad, et eemaldumisena siit maailmast. Aga peaks teostuma millegi positiivsena, õnnena. Kristlase õnnelik-olemise mõõde on sügavam.

Sa oled läinud kevadel valminud õpetajaeetika koodeksi kaasautor. Eelmise aasta 8. aprilli Õpetajate Lehes oled sellest pikemalt kirjutanud artiklis «Eetikakoodeks vabastab õpetaja». Miks on vaja õpetajaeetika koodeksit?

Enamik Eesti õpetajatest ja ministritest on õppinud ülikoolis teaduslikku kommunismi ja ateismi, aga nad ei ole õppinud eetikat. Tõsi, õpetajatel on pikaajaline praktika, millele tugineda, kuid ainuüksi praktikast siiski tänapäeval enam ei piisa. Sageli lähevad asjad nii sõlme, et seda sasipundart ainult kogemuse najal lahti ei haruta.

Eetikakoodeks annab õpetajale juhised kasutada vabadust. See on õpetajatevaheline kokkulepe.

Kinnitatud koodeksis on õpetaja vaid kahel juhul midagi kohustatud tegema. Miks?

Eelkõige on Eesti õpetajaeetika koodeks õpetaja eneseanalüüsi vahend, mis aitab teha valikuid ning hinnata kõlbeliselt nii enda kui teiste toimimist. See on avalik dokument, millega iga lapsevanemgi võiks tuttav olla, et mida õpetajalt oodata ja mida temalt nõuda ei tohiks.

Sest õpetaja on ennekõike inimene. Nõudes temalt seda, milleks on võimelised ainult inglid, oleme vägivaldsed ehk kõlvatud.

Millal võiks valmis saada vaimuliku eetikakoodeks?

Vaimulikke seob ametivanne, kuid pastorieetika koodeks võiks samuti olemas olla. Samadel põhjustel, mis õpetajaeetika koodekski. Vaimulike eetikakoodeks eeldab kokkulepet ja ühiseid arusaamu. Kardan, et praegu on seda keeruline saavutada. Ja kindlasti sellist kutse-eetika koodeksit koostades tuleks kaasata eksperte, et ei juhtuks nii nagu näiteks avaliku teenistuse eetikakoodeksiga, mis on oma olemuselt seetõttu perversne, et nõudmised, mis inimesele seal esitatakse, pole täidetavad.

Aga tegemist on meie riigi seadusega, mis kuulub täitmisele. Seetõttu on meie avalike teenistujatega ka lihtne manipuleerida. Ainult, et tekib küsimus, kellele see kasulik on?

Jaanus Noormägi

ordineeriti vaimulikuks 1. oktoobril 1986. aastal. Ta on Usuteaduse Instituudi õppejõud ja Tartu Teoloogia Akadeemia eetikakeskuse sekretär. Lisaks õpetab Concordia Audentese ülikoolis, Tallinna Ülikooli täiendkoolitusosakonnas ja Tartu Ülikooli õpetajakoolituse täiendkoolitusosakonnas.

 

Küsis

Kadri Pulk