Elu ilma huumorita pole Pokrovas võimalik 2. osa

«Nägin vaimusilmas tulevasi hooneid. Ehitus- ja taastamistöödel oli palju abi Elfvingite ja Aminoffide järglaste mälestustest ja fotodest. Kivist hobusetall sobis oma põhiplaanilt kirikuks. Saades ametliku õnnistuse Soome ortodoksi kiriku pealt, algasid läbirääkimised Kirkkonummi maakonna kohaliku omavalitsusega.
1996. a oli kaup koos, kevadel hakkasime korda tegema väikest maja, kus oli elanud voorimees ja hiljem autojuht. Raha saamiseks müüsin mõlemad restoranid koos lauahõbedaga.
Sõitsin Helsingis mööda kohti, kuhu koguti ehitusjäätmeid ja prahti. Kui leidsin ehitusmaterjali, võtsin pika kaika, ajasin teised ahned eemale, siis helistasin tuttavatele ja palusin: on vaja suurt autot ja abikäsi. Ähvardasin neid igavese põrgutulega, kui nad appi ei tule.»
Mitu korda kiriku ehitamise ajal oli ta valmis loobuma. Omad õigeusklikud appi ei tulnud, oli ikka väga raskeid aegu. Abiks olid peamiselt talgulised ja sõbrad, oli lahkusulisi, juute, luterlasi, muslimeid ja üks ateist.
«Meil on iseteenindamine, tuled ja võtad külmutuskappidest, mida soovid. Lõuna on see kell ja õhtune kohv see kell,» tutvustas Hariton. Naised said vatti, sest Hariton kasutab oma huumorimeelt sageli väga otse. Kohati solvutigi.
Kloostris on kaks kassi, ühe nimi on Nöpö ehk neiti Nöpönen. Kassipreili nägu on üleni valge, vaid nina kõrval väike must laik. Vanastigi oli kaks kassi, paks Berta ja Murtsika. «Murtsika käis igal pool, ka saunas harjus ära. Vanana ei tahtnud küll enam eriti leili võtta. Ja kui Murtsika ei viitsinud enam rotte püüda, siis ütles Foma talle ühel hommikul: et sa pole kaua rotte püüdnud, siis täna sauna ei saa. Viie minuti pärast tuli Murtsika, rott hambus,» jutustab Hariton.
Nüüd, kui kirik valmis, käib seal igasugu rahvast meeleldi. «Täie mõistusega tulijaid on väga vähe. Neid, kel katus sõidab, on jälle väga palju. Vagadus ja lollus käivad tihti käsikäes. Meie klooster ei ole psühhiaatriakliinik, alkohoolikute abiasutus ega pensionäridest meesteklubi kogunemispaik,» selgitab Hariton.
«Vaimseid ettevõtjaid on igat sorti, kuid mis juht sa oled, kui ei majanda inimesi. Praegu need, kes suudaks teha tööd ja olla kasulikud, ei taha tulla. Kui on majanduslangus ja kõike vähe, siis rahvast tuleb.»
Isa Haritoni 60. sünnipäeval 12. juunil 2013 sai Pokrova klooster skiita staatuse. 2011. a sai majakoht 100 aastat vanaks ja Soome esimese erakloostri asutamiseks on kulunud 16 aastat.
«Oleme nüüd nagu tütarklooster, kuid ilma alluvussuhteta. Kui mind oleks pühitsetud mungaks kuskil teises kloostris, saaks kloostriülem mulle öelda, et müü oma klooster maha ja tule siia.» Kuigi kloostril pole alluvussuhet, on pühade ajal tihti koos Soome õigeusu vaimulike koorekiht.
Haritoni köök on muidugi tippkoka oma. On tunne, et tal on juba suurde kööki tulles nuga käes. Uksest tulles vasak pliitidega pool on Haritoni oma, sinna ta teisi ei «kutsu». «Mida me täna süüa teeme?» on tema esimene küsimus hommikul, ja mida süüa tehakse, oleneb sellest, kas tuleb külastajaid.
Pokrovas saavad inimesed väljasõitudeks broneerida kloostriga tutvudes kolmekäigulise lõuna. Leib küpsetatakse ise, mõnikord näiteks mustade sõstardega.

Ehitati mõnuga, tasahaaval, jõudumööda
Hariton selgitab, et kiriku ehitamisel oli suurim probleem leida ikoonimaalijad. «Olin kohanud paljusid lugematutel Venemaa reisidel, nii Kesk-Venemaalt, Ukrainast kui Poolast, kuid pöördusin siiski iguumen Aleksandri poole, kes käib palvetamas koos Peterburi kunstiakadeemias õppivate ikoonimaalijatega.
Tema abil kogusime kunstnike rühma Peterburi kunstiakadeemia Ja Peterburi vaimse akadeemia ikoonimaalijate klassi õpetajatest ja õpilastest, veel saime maalijaid püha Aleksander Nevski kloostri ikoonimaalimiskoolist.»

(Järgneb.)
Miina Piir