Et me oleksime vabad armastuseks

Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus, siis ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu. Seda Vaimu on ta meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi, et meie, tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal (Tt 3:4–7).
Robert ärkab hommikuti pool seitse, kui mobiiltelefoni äratus ta unenägudest välja kisub. Ta töötab kinnisvarahooldajana. Roberti ülesandeks on jälgida, et tema objektidel oleks kõik korras: pirnid põleksid, veetorud ei lekiks, katus peaks vihma ning kanalisatsioon töötaks laitmatult. Mõni päev on rahulik ja lihtne, mõnikord aga kuhjuvad ülesanded uskumatu kiirusega, kuid Robert ei nurise.
Tal on töö, mis talle tavaliselt meeldib, leib laual ja väikese korteri laengi juba makstud, ta saab lubada endale aeg-ajalt puhkusereisi ning ei pea kellegi pärast muretsema. Ta on ise enda peremees. Mõnikord tuleb küll pähe kiusav mõte, et tema peremees on ju töö, aga selle lükkab Robert kiiresti tagaplaanile.
Vahel helistab ülemus pühapäeval ja käsib kiireloomulist probleemi lahendama minna. Selgi pühapäeval juhtus nõnda: boss helistas kell 8 hommikul ja teatas, et 10. majas lekib kanalisatsioonitoru. Mingu võtku Robert midagi kiiresti ette, torumehed tulevad esmaspäeval.
See oli ebameeldiv, haisev ja räpane hommikupoolik, aga leke sai kinni ja keldergi enam-vähem puhtaks. Kui ta ligasena ja läikiva südamega keldrist välja vaarus, seisis koridoris laps, käed selja taga. Robert ei pööranud talle suuremat tähelepanu – põnnid käisidki teda aeg-ajalt vaatamas. Laps kõndis tema järel välja. Robert liikus ettevaatlikult, et mitte seinu määrida, ning jäi õuel seisma, tõmmates naudinguga värsket õhku ninna.
«Onu, tööonu!» kuulis ta. «Mis tahad? Mine parem tuppa, määrid ennast veel ära ja võtad haisu kaasa,» ühmas Robert üle õla. «Onu! Vanaema saatis sulle selle!» ütles laps ja sirutas tema poole kuldse kotikese. «Ma panin ka sinna midagi sisse,» lisas laps ettevaatlikult. Kui Robert oli kotipaela kahe räpase sõrme vahele võtnud, krimpsutas laps nina: «Ökk, mis hais!», ja lipsas koridori. Robert kuulis, kuidas ta trepist üles jooksis.
Kodu poole kõndides tundis Robert end juba üsna hästi. Solgi-iiveldus oli maha jäänud ning ta nautis langevaid lumehelbeid, tuisuvaaludes kõnniteid ja pühapäevaselt tühje tänavaid.
Äkki kuuldus kellahelinat. Kirikus oli alanud või lõppenud jumalateenistus. Robert ei mõtelnud tavaliselt usuasjadele, aga nüüd tuli talle meelde, et on pühapäev. «Ma võiks ka kirikusse minna,» itsitas mees. «Näis, mis nad minusugusest haisvast kollist arvaksid.» Ta pööras pilgu kuldsele kotikesele, vaatas valget lund, kuulas helinat ning tundis ennast äkki kohutavalt räpasena. Ta tahtis vaid sooja vanni.
«Nagu uuesti sündinud,» ütles Robert endale. Higi, mustus ja räpasus oli maha jäänud. Vannist veel niiskena leidis ta olevat paraja aja väike kuldne kotike avada. Selles oli paar mandariini, mõned kommid ja küpsised ning kokkukeeratud paber. Paberil ilutses pilt töömehest, kellele olid tiivad seljale joonistatud, ning pildi all lapse käega maalitud sõnad «Meie maia kaittseinkel».
Mandariini koorides jäi Robert mõttesse. «Kes ma õieti olen? Missugune ma olen? Ma olen töömees. Mul on korter. Ma saan kõike, mida tahan, sest mu soovid on väikesed. Jah, ma olen kaitseingel nendele, kes ise oma probleeme lahendada ei oska. Palgaline kaitseingel, pealegi väga puhas…»
Mõte puhtusest ei andnud talle enam rahu. Ta mõtles lume puhtusele ja kirikukellade helinale, kuldsele kingikotile ja ideele, et võiks räpasena kirikusse minna, ta mõtles sellele, kes on tema elu peremees ja kuidas ta õigupoolest oma aastaid mööda saadab. Ta ei jõudnud mõtetega lõpule, sest ikka tuli üks sõlm sisse. «Milleks ma õigupoolest elan? Selleks, et töötada? Või et palka nautida? Mis on minu elu töötasu?»
Roberti loos pole midagi erilist. Kõikjal elavad inimesed oma igapäevast elu, millesse aeg-ajalt särab sisse taevavalgus ja kostavad imelised kutsed. Meid kutsutakse osa saama teadmisest, et me ei ole aja, töö ega palga vangid. Meid on lunastatud, Kristuses vabaks ostetud.
Mitte seepärast, et me seda väärt oleksime, vaid meie Looja tahab, et me oleksime vabad armastuseks. Oma armastuse kaudu pakub Jumal meile uue alguse ristimises ning usus teadmist igasse päeva: meie, kuigi patused, võime olla Jumala halastust täis silmadega vaadatuna puhtad nii ihult kui hingelt. Ja meie elu palgaks on täiuslik, tõeline puhtus, igavik koos Jumalaga.

Kristi Sääsk,
Suure-Jaani koguduse õpetaja

Jaanuaris jutlustavad Viljandi praostkonna vaimulikud.