Et süda oleks avali sõnumile

Amasja ütles Aamosele: «Sina, nägija, mine, põgene Juudamaale, söö seal leiba ja ennusta seal! Aga Peetelis ei tohi sa enam ennustada, sest see on kuninga pühamu ja kuningriigi tempel.» Siis Aamos vastas ja ütles Amasjale: «Mina ei ole prohvet ega prohvetijünger, vaid olen karjane ja metsviigipuude vääristaja. Aga Issand võttis mind karja järelt ja ütles mulle: Mine, ennusta mu rahvale Iisraelile!
Am 7:12–15

Tõde on valus kuulda. See kõnekäänd on meile kõigile tuntud. Oled sa kunagi mõelnud, et ka teistpidi võib olla. Tõde on valus öelda. Ehk isegi valusam kui kuulda … Näiteks kui sa hoolid sellest, kellele oled ütlemas, või kui see, mida sa oled ütlemas, võib sulle tekitada ebameeldivusi. Kas julged siiski ütelda ja vastu astuda tagajärgedele?
Minu kodu lähedal Pieksämäel on keegi, kes kleebib elektripostidele silte, mis tuletavad meelde, et Jeesuse taastulemine on varsti. Ta teeb seda pideva järjekindlusega, mis sest, et ilm need pleegitab ja mina ning ehk veel sajad või juba tuhanded tema tegevusest aru ei saa. Tõsi küll, see ehk ei ole päris see. Ma pole teda kunagi tegutsemas näinud, tõenäoliselt ajab ta oma asja ööpimeduses, ma saan vaid märgata tema tegevuse jälgi ja nendestki on üsna lihtne mööda vaadata. Temale on see ehk suhteliselt mõnus ettekääne õhtuseks jalutuskäiguks – «nüüd teeme misjonitööd …».
Hästi, toome tõsisema näite. Mõni aeg tagasi ütles Soome kristlike demokraatide juht ühes telesaates, mida Piibel asjast arvab. Ma ei hakka hetkel täpsemalt välja tooma seda, mis teemal ta sõna võttis, ütleme, et tegu on ühiskondlikult tähtsa ja reguleerimist vajava asjaga, mis Piibli põhjal on patt. Tulemuseks oli see, et tuhanded inimesed otsustasid, et nemad sellise kiriku, mis inimesi patuseks nimetab, liikmed olla ei soovi. Mis sest, et see poliitik ei ole otseselt luterliku kirikuga muudmoodi seotud, kui et ta on selle liige. Lisame juurde veel meediakära, mis selle väljaütlemise ümber tekkis, ja me võime endalt küsida, kas seda kõike ikka oli vaja. Või nojah, vaja on, et keegi ka selliseid asju välja ütleks.
Niisiis kas meis või meie tänapäeva ühiskonnas on ruumi prohvetitele? Ma ei hakka siinkohal üldse spekuleerima teemal, kas nende järele on vajadust. Vastus sellele küsimusele on ilmselge. Arutleme vähe selle üle, kas asjal on mõtet, kas prohvetlikku kuulutust ka keegi kuulab.
Mingil imelikul kombel oleme meie või siis on saatan suutnud maailma silmis jumalasõna kaalu vähendada nii palju, et heal juhul prohvetlik hüüe «Parandage meelt!» tekitab maailmas reageeringu «Ahahh, no ja siis?», aga tõenäolisem on, et hüüdja pannakse mõnda kinnisesse asutusse, kus on hästi helikindlaks polsterdatud seinad. Ainus koht, kus ehk on prohvetlusele kohta, on kirik/kogudus, aga sealgi ootab kogudus, et õpetajal oleks ilus lauluhääl.
Professor Evald Saag on kunagi ühes oma loengus – või oli see hoopis vestlus, piir nende kahe vahel oli alati suhteliselt hägune – öelnud, et tema arvates on prohvetluse määr konstantne suurus, ei ole nii, et mingil hetkel on prohveteid olnud ja siis nad lihtsalt lõppesid, vaid alati on olnud mingi hulk neid, kellele on antud prohvetluse and. Mingil ajahetkel neid vaid kuuldakse enam, neil on ühiskonnas rohkem kaalu, ja siis jällegi on ajajärk, kus prohvetite sõnum jääb tagaplaanile. Praegu ongi see aeg, kus prohvetlus on nii tagaplaanil, et võimalikku sõnumit ignoreeritaks täiesti. Seega võib olla, et Jumal on ratsionaalsem, kui me arvamegi, ja lihtsalt on loobunud meile sõnumit vahendamast. Või siis oleme meie sõnumi vahendajana muutunud laisemaks, aremaks, oma nahka hoidvamaks.
Muidugi see, mille üle ma siin praegu arutlen, on iseenesest lihtsalt üks sõnamulin. Kuna ma ise ei ole kunagi tundnud kutset prohveteerimiseks, siis ei ole ma hetkel ehk kõige õigem inimene arutlema selle üle, kui ratsionaalselt ma suudaksin käituda siis, kui tõesti Jumalalt selline kutse mulle tuleks. Kas suudaksin või tahaksin sellele kutsele kuidagi vastata? Ja kui vastan, siis kas oleksin ma Eelija või Joona? Need on küsimused, millele on võimalik vastata alles siis, kui olen selle kutse saanud, sinnamaani on tegu, vähemalt minu arvates, tühja sõnakõlinaga. Ja tegelikult täpselt samad mõtted kehtivad ka prohveteeringu vastuvõtmise kohta. Ma pole praegu üldse kindel, mismoodi ma reageerin, kui puutun kokku tõelise prohveteeringuga.
Lõpetuseks. Saame paluda Jumalat, et meie süda oleks avali siis, kui meile antakse sõnum. Olgu see kellegi poolt edastatuna või kellelegi edastamiseks. Ja et meis oleks sel hetkel seda sama otsustuskindlust, mis sunniks meid siis tunnistama, esmalt endale, aga võib-olla ka kogu maailmale: «Siin ma olen ja teisiti ma ei saa.»

 

 

 

 
Urmo Saks,
reservõpetaja