Gruusia: väike vapper maa impeeriumide piiril 3. osa

3.
Või siis Shio Mgvime org, ainult 30 km pealinnast. Väikesel maa-alal vaheldub looduspilt väga kiiresti. Hoopis erinev on subtroopiline Batumi ümbrus Musta mere rannal, arenev puhkepiirkond.

Linn paisub, küla kahaneb
Orgude uskumatult mitmekesine taimkate ja viljakas pinnas rõõmustab talupoegi värviliste ja rikkalike saakidega, veel hiljuti elas Gruusia küla rahvarohkena, tare tare kõrval, jätkus vilja ja viinamarjasaadust, lambaliha ning lookas viljapuid. Just praegu on kokku langenud riigi majanduslikult ränk üleminekuaeg uutele alustele küladest lõpliku linnasiirdumisega.
Viimane algas küll juba mõne aastakümne eest, olles siiski hilisem näiteks Eestiga võrrelduna. Kolhoosid hoidsid veel suurt osa rahvast linnast eemal. Gruusia külas valitseb praegu nukker vaatepilt. Veel on majad püsti ja elus, veel saaks neis elada, kuid sajanditevanuste põllupidamisviisidega ei saa praegu oodatud kasumit, saab vaid ots otsaga elus püsida, ja rahvas lahkub, pealinna Tbilisi rahvaarv kasvab kiirelt.
Tbilisi kesklinn peegeldab soovi kiiresti moderniseeruda. Sellest annavad linnapildis märku presidendipalee, kahe ühendatud toru kujuline galerii, uus sild, kohtupalee, Sameba peakirik. Mitmed kvartalid on kaasaegselt renoveeritud ja sellest on hea meel, sest Tbilisi kaldakaljudel kõrguvad saja aasta tagused idamaiste rõdudega puitelamud on kordumatu vaatepilt.
Tbilisi üldmulje loovad omapärased rõdude, galeriide ja nikerdustega kaunistatud majad ja majaosad. Idamaist meeleolu rõhutab mõningane väline lohakus. Pilk akendesse ja kardinaisse lubab siiski oletada seespool paremat elu – idamaalane ei hooli välisküljest, küll aga oskab ta kodus luksust hinnata. Kuid on tunda, et kesklinna pakutavaid hüvesid naudivad välismaalased, kohalike tänavad kannatavad ilmselt veel vahendite nappuses, sest kinnisvara ümberjaotamise sotsiaalselt valus protsess kestab.

Tbilisi hämmastab usulise sallivusega
Küllalt väikesel alal on kirikud, tegutseb sünagoog, pärsiapärases mošees palvetavad kõrvuti sunniidid ja šiiidid, tegutseb tulekummardajate ehk zoroastristide pühamu. Zoroastristide olemasolu järjepidevus pole seal katkenud hoolimata kristluse ja islami tulekust, seda tõendavad arheoloogilised leiud. Juute on seal olnud ka aastatuhandeid ja kuigi neid rändas viimase poolsajandi sees Iisraeli, pole see olnud sundvalik nagu Iisraeli naabermaadel.
Turismimaana Gruusia veel avaneb, on ootamatult odavaid hindu, kuid samas põhjendamatult kalleid teenuseid. Näiteks majutus, mille teeninduses palju arenguruumi, rahvusvahelistele normidele pretendeeritakse, kuid neid ei tunta. Iga auto on buss või takso, kehtivad kokkuleppehinnad, mida kroonib teenindaja taipamatus.
Samas kohtab sügavat inimlikku siirust, omakasulik keep smiling pole laialt levinud. Küsimusele, kuidas elu läheb, vastavad grusiinlased adekvaatselt, olgu pikemalt või lühidalt, igatahes ei saa sa vastuseks ainult hädaldamist või siis jänkilikku tühisõnumit, et kõik on alati parimas korras.

(Lõpp.)
Juune Holvandus