Hea karjane

Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali –, ta on ju palgaline ega hooli lammastest. Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest. Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.
Jh 10:11–16

Jeesuse ülestõusmine vapustas ja vapustab ka praegu miljoneid inimesi. Apostel Paulus teatavasti peab ülestõusmissündmust ristiusu aluseks. Aga peatuksin täna hoopis küsimusel, millele iga kristlane peab olema valmis vastama oma eluga. Nimelt: kui meie oleme koos Kristusega üles tõusnud, siis mida tähendab see uus ülestõusnud olemine? Kardan, et keskendudes Kristuse ülestõusmise ajaloolisele tõsiasjale, muutvad meile kristlastena ja kirikuna uuestisündinud olemise sisu ning selle praktilised tagajärjed järjest ähmasemaks.   
Kristuse ülestõusmine ja hea karjase eeskuju sunnib pastoreid (karjaseid) ja loomulikult kõiki kristlasi määratult tõsisemalt võtma oma kutsumist ja kutsumust. 
Meile on hästi teada Jeesuse kolm ametit: preester, prohvet ja kuningas. Ehk siis eesti keeli: jumalateenistuse läbiviija, ettenägija-kuulutaja-teadmamees ja kogukonna juht (karjane). Kristlaste ja koguduste karjastena peame kehastama kõiki kolme Jeesuse ametit. Vastasel korral (või kui rõhutame ühte ametit teiste arvelt) oleme vaid kõlbmatud palgalised.
Usuisa Martin Luther rõhutab selgelt üldist preesterlust. Iga inimene on oma ihu preester, kuna inimese ihu on Jumala Püha Vaimu tempel. Luther rõhutab, et põllumehe künni- ja külvitöö on sama püha kui preestri missaohvri talitus. Ja mitte ainult põllutöö, kõik meie igapäevased toimetused on osa pühast kosmilisest liturgiast. Tunneme niisugust hoiakut pansakramentalismi (kõikpüha) nimetuse all. Siit ka karjaste vastutus kihelkonnas ja koguduses toimuva ees.
Eesti Vabariigi territoorium on jaotatud kihelkondadeks, mis tähendab kihelkonnakarjastele väga tõsist tööd ja vastutust. Kaugelt tõsisemat, kui vahepealne Nõukogude okupatsioon seda võimaldas: vaimulikud olid siis ju ainult usukultuse teenrid.
Eesti kirik koosneb valdavas osas maakogudustest, kellel kõigil on maaomand. Kogukonna ühismaade ja metsade parim kasutamine ja hoidmine on vastutus, aga ka majanduslikult seotud koguduse ellujäämise ja karjaste äraelatamisega. Hea karjase ülesande täitmiseks on pastoritel ka enesega tööd küllaga. Kõige esimene misjonipõllumaa on meie oma kuldne isik –  hing ja keha –, mille suhtes kehtib samasugune arukuse ja hoidmise põhimõte nagu iga muu põllumaa suhtes.
Me saame maailma muuta ja paremaks teha ainult enesetäiustamise teel – tõsiasi, mille mugavusest ja rumalusest alalõpmata unustada tahame. Meie rumalus ja puudulikkus muudab maailma vaid halvemaks. Ja mida muud tähendab enesetäiustamine kui surma ja ülestõusmist ja jälle surma ja ülestõusmist, s.t lakkamatut uuestisünni protsessi.
Mis tahes enesetäiustamine eeldab minu meelest otsustavat ja lõplikku loobumist kõigist takistavatest suhetest, olgu inimeste, asjade või sündmustega. Just nii radikaalne ongi  Kristuse ülestõusmise sõnum! Me peame olema absoluutselt vabad – osaline vabadus tähendab kahjuks ka osalist arusaamist ja osaline arusaamine on tegelikult mittearusaamine. Kui me tahame karjastena olla hea karjase järgijad, siis siin ongi aeg peatumiseks, vaikuseks ja rahuks – et teada saada, mida see tähendab.
Jeesusel ei olnud perekonda ega soovinud Ta ka rajada isiklikku kuninglikku dünastiat. Ta ütleb selgelt: «Kes teevad taevase Isa tahtmist, on mu vennad ja õed.» Nii on koguduse karjase perekond tema kogudus ja Eesti oludes tähendab see kohaliku kihelkonna ristitud inimesi.
Apostel Paulus ütleb: «Aga mina tahaksin, et te oleksite ilma mureta. Vallaline mees muretseb Issandale kuuluva pärast, kuidas ta võiks meeldida Issandale. Aga naisemees muretseb maailma asjade pärast, kuidas ta võiks meeldida naisele, ja nii on ta lõhestatud.» (1Kr 7:32–34)
Jeesus ütleb: «Mina olen tee, tõde ja elu.» Jeesus on  kõigepealt tee ja alles siis tõde ja elu. Jeesus on kõigepealt vahend ja alles siis eesmärk! India pühamees Mahatma Gandhi nendib: «Kui me hoolitseme vahendite eest, hoolitseb eesmärk enda eest ise»
Kardetavasti ei saa siis olla eesmärgiks Kristus ühel päeval nädalas ning vahendiks kuus päeva töörügamist, tarbimist ja nautimist – juba statistiliselt on see absurdne, kui meenutame, et pühapäevi mahub meie ellu umbes 3600 ja kõike muud kuus korda rohkem!
Ülestõusmise sõnum ent ütleb meile absoluutse tõsikindlusega – kuuel päeval nädalas Kristus ja seitsmendal kõik muu! Või veelgi täpsemalt – seitsmel päeval nädalas Kristus ja ei mingit «kõike muud»! Aamen.

Vello Salum,
emeriitõpetaja