Hiiglase õlgadelt näeb kaugemale

Rm 8:26–30
Ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas (Rm 8:38–39).
Elu on muutunud talumatult kiireks ja et vähegi kiirusega toime tulla, teeme plaane ja koostame ajakavasid – homseks, eelseisvaks nädalaks, kuuks, aastaks. Ikka selles usus, et koostatud plaanid kord teoks saavad. Enesekindlus on saanud käitumist määravaks märksõnaks.
Läinud reedel mälestas terve Saksamaa Erfurdi koolis toime pandud surmatöö ohvreid. Neilgi olid omad plaanid ja kavad homseks, uueks nädalaks, kuuks ja aastaks. Aga need ei pidanud teoks saama. Taas kord vakatas maailm inimese loodud koleduse ees ja püüdis vastust leida.
On hetki, kus inimene ei suuda olukorda valitseda, kus ta ei suuda oma elu puudutavaid otsuseid milgi kombel mõjutada. See murrab inimese. Olukorda valitsema harjunud inimene oleks nagu käsist-jalust seotud, ta ei suuda mõista, mis temaga juhtub. Ei tea, mida öelda, kuidas käituda, kõik plaanid on põrmuks varisenud. Isegi palvetada enam ei jaksa, sest ta ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab (Rm 8:26).
Isaac Newton on öelnud: «Kui ma nägingi teistest kaugemale, siis seepärast, et seisin hiiglaste õlgadel.» Inimene tunneb end siiski sagedamini hiiglaste jalge all ägavat. Elu koormab ja tulevik on veel raskem.
Siin on üks vastus: piiritu usaldus Jumala vastu. Tema teab, mis meid ees ootab, tema näeb meie tulevikku. Ainult nii, koos Jumalaga, suudame oma elu elada. Kui meie enam ei oska tegutseda, mõelda, rääkida ja palvetada, siis Jumal oskab. Kui meie plaanid kokku varisevad, siis see ei tähenda Jumala hukkumist.
Kui meie jõuetuna alla anname, siis Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega (Rm 8:26). Apostel Paulus on kirja pannud esmapilgul vastuolulise mõtte: Kui ma olen nõder, siis ma olen vägev (2Kr 12:10). Kui inimene enam ei suuda, siis hakkab Jumal tegutsema, inimlik nõtrus saab jumaliku vägevuse allikaks.
Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid (2Kr 12:10), kirjutab Paulus. Jumal tahab meid kutsuda oma kirkusse. Kuid Jumala kirkus ei väljendu kullasäras, võimus ja vägevuses, vaid Jeesuse õeks-vennaks olemises. Jeesuse Kristuse kirkus oli inimeste silme eest varjul, ainult Peetrus, Jaakobus ja Johannes said seda muutmismäel hetkeks näha.
See, mida Jumal mõistab Poja kirgastamisena, see toimus ühel teisel mäel – Kolgatal. Meeldiv on olla vägev maises mõttes, kuid Poja näo sarnaseks (Rm 8:29) saamise juurde kuulub ka rist. Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija (Jh 12:26), ütleb Jeesus.
Petlemma sõim, Naatsareti kodu, Kolgata rist ja laenatud haud – kõiges peame saama Jeesuse-sarnaseks. See, mis paljude silmis on hüljatuse ja alanduse tee, on Jumala silmis ülenduse ja kirkuse tee, mis lõpuks viib Jumalani. Meenutagem, et oleme ristitud nii Jeesuse surmasse kui ülestõusmisse (Rm 6:3–11). Üks ei ole ilma teiseta.
Apostel kirjutab meile: Me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks (Rm 8:28). Nii võib mõelda ja kirjutada ainult Jumalat ääretult usaldav inimene. Pigem on vastupidi: Jumal tundub olevat kiuslik, õel ja ülekohtune. Kuid tohime uskuda, et Jumal ei ole meid unustanud, et ta ei kiusa meid.
Seda ka siis, kui meiega juhtunu mõte jääb arusaamatuks. Alati jääb võimalus pöörduda Jumala poole ja loota, et ta vastab. See ei ole sugugi kerge, sest tihti Jumal vaikib, või ta annab vastuse, mida me ei suuda mõista. On hetki, kus Jumalat on väga raske usaldada ja apostli sõnad tunduvad kibeda pilkena rumalate ja nõrkade inimeste aadressil.
Mitte igaühele ei julge ma neid sõnu öelda. Kõnelema hakkavad need ainult koos piiritu usaldusega. Jumal on siiski see hiiglane, kes meid kannab, kelle toel jõuame kaugemale, kuigi alati ei näe teistest kaugemale.
Kätte on jõudnud nelipühade-eelne aeg. Pea kaks tuhat aastat tagasi olid Jeesuse jüngrid Jeruusalemmas ootamas tõotatud Trööstija saabumist (Ap 1:4–5). Nädala pärast ta tuli, et jääda igaveseks. Kui meie enam ei oska, ei suuda, ei jaksa, siis tema palvetab meie eest. Tema toel julgeme öelda koos Paulusega: Ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas (Rm 8:38–39).
Aamen.
Joel Siim, Lääne-Harju praostkonna vikaarõpetaja