Imeline ja mõõtmatu ühtsus

Sellepärast ma põlvitan Isa ees, kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime, et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses, et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega. Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni!
Ef 3:14-21

Jumalariigi olemus on inimkeeles väljendamatu. Siiski väljendab pühakiri seda meie jaoks piisavalt ja oma võimalust mööda ka täiuslikult.
Ent see ei tööta mitte igas olukorras. Sõnum, mis sellesse igivanasse raamatusse justkui peidetud on, avaneb alles palvemeelsetele lugejatele. See käib ka käesoleva kirjakoha kohta. Apostel Paulus palvetab, kui ta, ise vangis olles, oma kirja saajatele Efesose linnas mõtleb ja neid juhendab.
Ta tahab sinna midagi head, suurt ja asendamatut saata. Aga et saata, peab midagi enne vastu võtma. Selleks on Paulus lähenenud Jumala armastuse allikale, millest joomiseks tuleb tal põlvili laskuda. Nii ta ütlebki: «Ma põlvitan Isa ees…» Isegi vanglamüüridega isoleerituna ning aheldatud jalgadel leiab palvetaja ühenduse kõrge Looja ja kaugete sõpradega. Isegi põrmu alandudes tõuseb inimhing kõrgusesse, mis muidu talle kättesaamatu.
Tehkem meiegi nõnda, kui oma kutsumust järgides kõiksuse Looja ning ülalpidaja ette, otse Tema avatud allika veerele, jõudnud oleme.
See on vajalik esiteks selleks, et leida väljapääs oma identiteedikriisist, mille all tänapäev eriti kannatab. Juurteta inimpõlv on nagu nimetuks jäänud ja hüljatud laps. Rõõmustagem koos apostliga, et Jumal ühtegi leidlast ei hülga. Ta annab talle oma nime ja teeb ta osaliseks oma «kirkuse rikkusest» ja Vaimu vägevusest.
Pole midagi, mis sellest olulisem ja tähtsam oleks, et ka meie aja kogudused sel viisil kinnitatud ja julgustatud saaksid.
Ja teiseks: vahel oodatakse koguduste ellu ja kogu kiriku käekäiku imet. Kõige muutumiseks peab sündima midagi suurt. Aga ime on juba sündinud. Iga uus päev antakse meile selle äratundmiseks. Selleks, et me Jumala tegude õnnistusest mööda ei vaataks ja selles imes osalised oleksime, peame Kristuse maapealse ihuna jagamatult ühte liidetud olema. Just seepärast Paulus palvetab ja kutsub meid kogudusena temaga palves ühinema, et saaksime tugevaks Vaimus. Mida enamat tahaks Jumal meie seespidise inimese jaoks, et oleksime Vaimu läbi ellu virgutatud, s.t et «Kristus usu kaudu elaks» meie südameis.
Aga meie usk oleks juurtetu, kui ta armastuses ei kinnituks.
Seepärast on apostli palve kolmas teema armastus. Võime oma sõnadele anda kauni usulise värvingu. Aga kui nende taga ei ole armastust, on tegemist ainult kumiseva vasknõu ja kõliseva kuljusega (1Kr 13:1). Võime kiidelda oma usuliste saavutuste ja tunnetusega, milleni tavaline teadvus ei küüni. Ent ainult Kristuses meile osaks saanud armastuses saavutame lõppeesmärgi, s.o ligipääsu täiusele, sest siin on midagi rohkemat, kui pakub usuline tunnetus.
See on apostli sõnul võrreldav nähtusega, kus meie kolme ruumitaju mõõtme juurde liitub veel neljas mõõde. Pikkuse, laiuse ja kõrgusega liitub veel sügavus.
Lähenemas on nelipühad, Kristuse kiriku ühtluse pühad. Oma kogudustele nelipühade Vaimu paludes palume ühtlasi mõõtmatut armastust. Kõik, mis allub meie mõõtkavadele, on piiratud ja lõplik. Seetõttu hoidus Vana Testamendi rahvas oma reaalväärtusi üle mõõtmast. Kui mõõdunöör linnamüürile asetati, kuulutati sellele linnale kadu.
Jumala armastus kaduvusele määratud inimeste vastu on aga mõõtmatu.
Püha Hieronymus avaldas arvamust, et Jeesuse armastus ulatub nii kõrgele, et see ulatub isegi pühade ingliteni; see ulatub nii sügavale, et isegi kurjad deemonid ja põrguvürst ise on sellest puudutatud; see laiub nii kaugele, et haarab kõiki inimesi, kes ülespoole püüdlevad; kuid lõpuks on see armastus nii suur, et ta kuulub siin maa peal ka nendele, kes veel kurjadel teedel kõnnivad.
Jääb veel küsida, kes on need ebamaised olevused, kes seda mõõtmatut armastuse imet meile pakuvad?
Nad on kõik tavalised inimesed. Jumala arm Jeesuse Kristuse nimes ja Püha Vaimu väes on nad ühendanud Kristuse maapealseks koguduseks.
Selles Jumala püha nime kirgastavas ühenduses on ka meie koht ja vastutus. Kui jääme selles ustavaks, võib Jumal meilgi korda saata «palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda». Aamen.
Kalle Mesila, Tartu Peetri koguduse õpetaja