Jeesus on seesama, eile ja täna ja igavesti

Jh 21:1–14
Igal hommikul avame oma silmad. Rõõm on ärgata hommikusse, kui avatud silmad tajuvad valgust. Pimedamad hommikud vajavad enam jõudu. Inimese meeled ja võimed ning Jumala loodud maailm annavad üheskoos hulgaliselt võimalusi toimimiseks: väsimuseks, isegi tüdimuseks, kartuseks, aga ka edukogemuseks, oma võimekuse taipamiseks, lootuseks ja armastuseks.
Maailmas on alati teatud pinge jumalikkuse ja inimlikkuse vahel, pean silmas inimese katkematut valikut selle vahel, mida ma suudan ise korda saata ja kuivõrd vajan või märkan Jumala õnnistust. Ülestõusnu lähedus ja jumalatu vaimupimedus on teineteisele väga lähedal. Jeesus on üles tõusnud! Pühade rõõmus ja kirgas puudutus on kostnud taas üle vaimupimeda maailma. Ta on tõesti üles tõusnud!
Lugu Jeesusest on põnev. Ma võin vaimus kaasa elada ühele sündmusele ja osa saada õnneliku lõpuga jutustusest. Jeesus on tapetud, jüngrid on leidnud tühja haua, ja siis on mitmed nendest Ülestõusnuga kohtunud. Tegelikult ei ole inimesel võimalik viimselt taibata kogu loo tähenduse sügavust. On segadust, kurbust, taipamatust, aga inimene püüab leida selgust ja lootustki. Suur vapustus suunab mõtlema: on see ikka tõesti sündinud? Kas see kõik juhtubki päriselt?
Jumal tegutseb maailmas, tal on armukuulutus ja -puudutus igale meist. Jumal ei jäta kedagi kõrvale, ta isegi on väga kannatlik ja järjepidev, lausa järelejätmatu, et suunata patupimeduses rabelevat inimest enesega osadusse. Jumal ei tegutse inimeste plaanide kohaselt, see saab eriliselt selgeks Kristuse kannatus- ja ülestõusmisloos. Paljudel inimestel on ses kõiges oma kandvam või kergem osa, inimesed selles loos on vastamisi, on Jeesuse sõbrad ja vastased, omad ja vaenlased – Jumal suudab neid kõiki üllatada. Ja küsimuseks saab, kuidas nüüd edasi. Jeesuse jüngrid pagevad oma turvalisse keskkonda. Inimene teeb ikka meelsasti seda, mida on harjunud tegema. Kalamehed lähevad kalale. Nüüdsest pead sa püüdma inimesi, on Issand kinnitanud ühele neist, ja kutsunud lisaks teisedki.
Kalamehed kohtuvad Temaga. See oli Jee­susele juba kolmas kord ilmuda Ülestõusnuna oma jüngritele! Koidu ajal, kui hulgake jüngreist oli otsustanud kalale minna, seisab Jeesus kaldal. Aga jüngrid seda ei taipa, nad ei teadnudki, et see on Jeesus. Oh teid mõistmatuid ja pikaldasi uskuma! Jumal tegutseb, tuleb inimesele nii lähedale, kui see üldse võimalik on. Jumala Poeg alistab surma ja saatana. Ära karda! Usu! Keegi sõuab, keegi hüppab vette, keegi sikutab noota, mis on erakordse saagi tõttu väga-väga raske. Armastatud jünger taipab esimesena – see on Issand! Need teisedki teavad seda. Jee­sus on tõesti üles tõusnud! Mina olen teie juures ajastu lõpuni! Ei ole meelepete ega kummitus, vaid Elav Jumal, vägi, mis elustab ja julgustab. Julgustab taipama ja mõistma.
Maailmas pole miski enam endine. Ja Jumala rõõmusõnum pole siiski endastmõistetavalt vastuvõetav kõigile. Jeesuse kõige lähemad vajasid inimestena järjepidevat julgustamist, kõnetamist. Et vastu võtta, taibata, kindel olla ja siis ka jagada. Vaevalt oleme targemad, usus kindlamad. Pigem …
Me igaüks oleme erinevad. Samuti kui nemad seal järve kaldal. Kellelgi on tasast taiplikkust, teisele on antud enam sõnakust või julgust. See on täiuslik kamp, niipea kui Jeesuse ära tunnevad ja temal end juhtida lubavad. Neile võib usaldada isegi Kiriku. Rõõmusõnumi kuulutamise maailmale. Jeesus läheb, Vaim jääb, pimedus ja kurjus ja lootuse kirkus kõige üle. Ning inimene, miljardid inimesed võitlemas ning valimas jumalikkuse ja inimlikkuse pingeväljas. Kelle silmad on avatud nägema Tõde ja Teed?
Jumala armu sügavus ja avarus ei avane korraga, seda pole vajagi, tegelikult oleks see vaid raiskamine. Me vajame armu igaks päevaks, igaks sammuks ja just nii palju, et meie inimlikkus saaks kaetud ja ületatud. Ja meie paari tuhande aastase Kiriku ajas kulgejatena võime uskuda ja kogeda: ei me ole vaesemad Jeesuse kaasaegsetest, sest meiegi Issand on üles tõusnud ja meiega koos teed käimas. Tema on seesama, eile ja täna ja igavesti. Kõik, mida Issandal oli jagada, saab jätkuvalt jagatud.
Jumala sõna kuulamine on alati dialoog, ta kõnetab mind ja mina vastan, see on nagu iga soe vestlus hea sõbraga. Lapsed, kas teil on midagi … Jah, tõesti, mida oleks minul jagada sellist, millel ongi tõesti tähendus. Kui ainult … Usaldada iseend täiesti Tema omaks. Sõnad kuluvadki vahel õõnsaks, teeme tühje sõnu või anname lubadusi, mida täitmast peame pagema. Kui siis kogu oma viletsuse sees oskad näha armu, milles hoitakse ja kantakse, on silmad avatud taipama.

 

 

 

 
Margit Lail,
Kanepi koguduse õpetaja