Jeesus paneb meid kandma uut vilja

Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid! Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt? Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja. Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle. Küllap te tunnete nad ära nende viljast! Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!”, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: „Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?” Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!

Matteuse evangeelium 7:15–23

Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

Jeesus ütleb: „Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid!“ (Matteuse evangeelium 7:15). Eks see olukord ole tuttavlik paljudele – on oma teel kokku puututud inimesega, kes väljast paistab lahke ja usaldusväärne, aga sisemiselt on valmis murdma, kui hetk on sobiv.

Jeesus ei räägi siin mitte ainult vaimulikest õpetajatest. Ta räägib kõigist, kes kasutavad tõe keelt, aga valet südant. Ta räägib inimestest, kes kasutavad usaldust, häält, positsiooni või ilusaid sõnu selleks, et saada oma tahtmist. Ja see muster ei ole võõras ka meile täna.

Lihtsa näitena võime mõelda, et küllap oleme kuulnud või lugenud nendest müügimeestest, kes tulevad ukse taha, olles justkui sõbralikud nõuandjad, pakkudes sõbralikult suurepärast kaupa, olgu selleks siis tolmuimeja, õhupuhasti või muu toode, mida tegelikult vaja ei ole ja mille järgi inimene ise samme sättinud pole.

Algul räägivad nad, kui hea ja kasulik see toode on. Siis lisandub meelitav surve: „See hind kehtib ainult täna!“ Kui inimene ütleb, et tal pole selleks raha, siis kohe libistatakse lauale väikelaenu paberid. Olles justkui abistav igal sammul ja leides lahenduse igale probleemile.

Aga seda tegevust kannab ahnus müüa, mitte soov abistada või kellelegi midagi väga head suurepärase hinnaga anda. Müügimees saab kasu sellelt, mille ta kellelegi on maha müünud. Mõtlemata korrakski, kas ostjale sellest tehingust üldse tulu tekib, mõtlemata sellele, et ostjal pole pärast seda leivarahagi järel.

Ja eks igaüks ole kuulnud petukõnedest. Helistatakse justkui tervisekassast või pangast, räägitakse rahulikult, viisakalt – hääl on usaldust äratav. Kõne algab sellest, et „teie pangakontole on sisse murtud“ või „olete jätnud kasutamata hambaravitoetuse“.

Inimesele tundub see õiglane ja meeldiv, isegi veidi lootust andev. Aga kui ta jagab infot, sisestab paroole, on juba hilja. Tegu oli pettusega, mida tagasi pöörata on keeruline. Ja mis veel olulisem – vale tuli lambanahas, jättes algul mulje, et ta on tulnud head tegema.

See on tänase evangeeliumi keskne sõnum: tõde ja eksitus ei ela alati vastandlikes laagrites. Need on sageli segunenud. Eksitus matkib tõde, et meid kuristiku poole kallutada. Ja vaatamata sellele, et aeg on tuhandeid aastaid edasi liikunud, on vale ajaga kaasas käinud, püüdes võrku inimesi põlvest põlve. 

Jeesus ütleb: „Te tunnete nad ära nende viljast.“ Mitte sellest, mida nad räägivad, vaid mida nad tegelikult taotlevad. Kas kelle iganes poolt lendu saadetud sõnad või teod sünnitavad rahu, ausust, headust? Või pettumust, kaotusi, ahastust?

Tänane maailm on täis paljusid ja tihtipeale korraga kõlavaid hääli. On õpetajaid, kes räägivad armastusest ja vabastusest, kuid ei räägi patust ega meeleparandusest. On jutlustajaid, kes kutsuvad Jeesust Issandaks, aga elavad ise enesekeskselt ja hävitust külvavalt. Jeesus ütleb otse: „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!”, ei saa taevariiki, vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist.“

See on kaalukas ütlus, sest see tähendab, et on inimesi, kes kogu elu näivad usklikud, teevad suurt tööd, koguvad annetusi, teevad isegi imesid – ja Jeesus ütleb: „Ma ei ole teid kunagi tundnud.“ Sest nende tegude taga ei olnud allumine Isa tahtele, vaid soov oma nimele, oma võimule, oma tahtmisele.

See paneb meid küsima – kelle häält me usaldame? Keda me kuulame? Millise vilja järgi me hindame neid, kes kõnelevad tõe nimel? Ja veelgi olulisem – millist vilja kannab meie enda elu? Kas meis on see, mida Jumal nimetab heaks: halastus, ausus, kannatlikkus, kuulekus, andestus ja veel palju muud?

Eksitus ei tule alati punastes sarvedes, vaid valge särgi ja naeratusega. Ta ei karju, vaid kõneleb meeldivalt. Ta ei ähvarda, vaid meelitab. Ta ei tundu vale, vaid tundub liiga hea, et tõsi olla. Just seepärast kutsubki Jeesus meid valvsusele.

Meil on pühakiri, mille valgus näitab, mis on tõde. Meil on Püha Vaim andmaks tarkust eristada õiget valest. Ja meil on Kristus – elav Tõde ise. Kui me kõnnime temaga, siis me ei eksi. Tema ei paku meile mitte kiirteed ega kergema vastupanu teed. Tema kutsub meid kitsale teele. Aga see tee viib ellu.

Kui me jääme temale ustavaks, ei pea me kartma. Ja isegi siis, kui me vahel eksime – kui me avastame, et oleme usaldanud valeprohvetit või läinud pette ohvriks –, siis Jeesus ei hülga meid. Ta kutsub meid tagasi. Ta annab meile andeks. Ta puhastab meid. Ja paneb meid kandma uut vilja.

Olgu siis meie süda valvel. Olgu meie silmad avatud. Ja olgu meie elu kui vili ja tunnistus sellest, et me seame oma sammud Issanda õpetuse järgi.

Aamen.

Marek Alveus

Nõmme Rahu koguduse õpetaja