Jeesus teeb viletsa tugevaks ja nõdrale annab ta jõudu!

Nii võiks kõlada lugeja hüüatus, kes on jõudnud Vana Testamendi (VT) ühe keerukaima teksti, Iiobi raamatuni. Selline taipamine ei pruugi tulla Iiobi raamatu pealiskaudsel lugemisel ning paljude jaoks meist võib jääda selle teksti sõnum kättesaamatuks. Umbes 5–6 saj eKr kirjutatud Iiobi tarkuseraamatu teksti sõnumi mõistmist raskendavad ajaloolised, kontekstuaalsed ja psühholoogilised erinevused tänapäevast. Oma sisult pakub Iiobi raamat väljakutset nii teoloogidele, filosoofidele kui ka psühhoanalüütikutele nagu Carl Gustav Jung.

Iiobi raamatu keskmes on nii teodiike (Jumala õigluse), kui ka inimliku kannatuse probleem. Raamatu peategelase lugu kõnetab meid mitmel moel, aga ennekõike paistab see lugu silma just oma inimlikkuse poolest, kus Iiobile osaks saanud kannatused panevad proovile tema usu ja tahte.

Iiobi raamatu pildikeele metafoorid ja võrdpildid on mõneti sarnased Uues Testamendis olevate mõistulugudega. Tekstis võib kohata proosat, monolooge ning dialooge. Iiobi raamatu põhiosa moodustab poeem 3:1–42:6, mida loetakse VT luulekirjanduse tippsaavutuseks.

Soovin rõhuasetuse panna poeemi sisule ning Iiobi raamatu tegelaste elus esineva kannatuse poleemikale. Oma kannatuste tagamaid mõistmata neab Iiob päeva, mil ta sündis (Ii 3:1–12) ning kaebleb kibedalt väsimuse üle (Ii 3:13–26), mille rahukants ja turvapaik peitub viimselt ainult surmas. Eliifas, Bildad ning Soofar on olnud Iiobi teekaaslased, ometi eksivad nemadki Jumala ees. See ilmneb raamatu lõpuosas, Jumala ülimuslikkuse deklaratsioonis.

Mis algselt tundub muretsevate sõprade asjakohane noomitus Iiobi eksimustele (Ii 4:25), muutub kiiresti toksiliseks võltsvagatsemiseks, kui nood keelduvad Iiobi kangekaelsuse pärast temaga rääkimast. Iiobi õigluseotsingud ei rauge ka pärast dialooge sõpradega ega ka pärast Iiobi kõnesid Jumalaga. Iiobi tegelaskuju on vastuoluline. Kord kaeblev, seejärel vihastav, kohati oma saatusega leppiv, kuid siis jälle õigust taga nõudev. Iiob on minu meelest hea võrdpilt meist ja meie eludest.

Iiobi raamatut võib tõlgendada kui õpetlikku teksti kannataja tasasest meelest, mis ilmneb eriti ilmekalt raamjutustuses, kus Iiob tunnistab enda võrreldamatust Jumalaga ning alistub Jumala tahtele (Ii 40:3–5; 42:1–5). Kannatuse poleemika, mis tuli esile muu hulgas Iiobi väljakutses sõpradele (Ii 6:24) ja süüdistuses Jumalale (Ii 7:1–21), võib VTs väljenduda ja teostuda ka läbi Jumala (näilise) puudumise inimese elust. Samas toob Baarakeli poeg Eliihu oma kõnes esile fataalset pattu ennetava kannatuse motiivi ning õigustab Jumalat (Ii 35:1–16). Buuslase Eliihu soov Jumalat kaitsta rõhutab, et Jumal on olemas ning ta ei puudu kannatustes. Kui Jumalat ei oleks olemas, siis järelikult ei oleks teda tarvis ka kaitsta. Veel enam, kuigi vajadus ja soov Jumalat kaitsta võib olla inimlikult põhjendatud, on see ka inimlikult ekslik, kuna Jumal ning inimene ei ole võrdväärsed suurused.(C. G. Jung „Vastus Iiobile“, lk 51)

Usun, et Iiobi raamatu rikkalikku sisu uurides mõistame, et inimeseks olemise juurde kuuluvad ka kannatused, seda nii isiklikul kui ka globaalsel tasandil. Iiobi raamatu tegelaskujude näitel on ka meil inimestena võimalus valida käesolevas hetkes just see teeots, mis tundub kõige õigem.

Meelekindlus, julgus, uudishimu, avatus, siirus, haavatavus ja lõpuks ka alandlikkus, mida Iiob oma kannatustes eksponeeris, sai tema ja Jumala vahelise uue lepingu aluseks. Olla kannatustes alandlik ei tähenda, et me kiidame heaks kurja ja ülekohtu. Otse vastupidi. Kultiveerides kristlastena eneses neidsamu omadusi, mis on Iiobis, võime hakata märkama Jumala saadetud kingitusi.

Kaidi Ojasoo
hingehoidja