Jeesuse ohver meie päästmiseks

Kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, – siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile lunastuse. Sest kui sikkude ja härgade veri ja lehma tuhk, mida piserdatakse rüvetunute peale, pühitseb liha puhtuseks, kui palju enam siis Kristuse veri. Kristus, kes igavese Vaimu läbi ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat. Hb 9:11–14

Selles kirjakohas leiame selge ja täieliku õpetuse igavese lunastuse kohta. Vasikate ja sikkude veri andis ajutise puhtuse. Kristuse veri aga kingib igavese lunastuse. Esimene tagas välise, teine seesmise puhastumise. Üks puhastas keha ajutiselt, teine pesi süüme puhtaks igaveseks. Kogu olukorra käsitlus seisneb mitte inimese iseloomus ja seisundis, vaid ohvri väärikuses. Oluline pole küsimus, kas kristlane on väärikam kui iisraellane, vaid kas Kristuse veri on väärikam kui sikkude ja vasikate veri. Kahtlemata on Kristuse veri mõõtmatult väärtuslikum. Jumala Poeg annab enda toodud ohvrile edasi kogu oma jumaliku isiku täiuse. Vasikate ja sikkude veri puhastas aastaks, Jumala Poja veri puhastab meie südametunnistuse igaveseks. Siku veri puhastas mõned patud, Kristuse veri kustutab kõik meie patud.
Mõtleme sellele, kuidas iisraellase hing sai mõneks ajaks rahu ja kuidas ta võis teada, et konkreetne patt, mille pärast ta oli ohvri toonud, on talle andestatud. Ta teadis seda seeläbi, et Jumal oli öelnud: «Siis antakse talle andeks.» Hingerahu selle talle teada oleva patuga põhines Iisraeli Jumala tunnistusel ja ohvri verel. Valanud oma kalli vere pattude täielikuks andestamiseks, viis Jeesus selle Jumala palge ette. Verepiserdusega oli pühitsetud kõik. Jumala tunnistus näitab uskuvale patusele, et kõik tema jaoks vajalik on toimunud. Mitte tänu sellele, et ta oskas verd kalliks pidada, vaid tänu verele endale, mis on Jumala silmis nii väärtuslik, et ainult selle tõttu saab Ta andestada iga patu ja mõista iga patuse täielikult õigeks Kristuses.
Sageli tekib meil küsimus, kas Kristuse toodud ohver on küllaldane. Kui see on küllaldane, miks siis veel kahtlused ja hirmud? Me tunnistame oma suu ja sõnadega, et kõik on lõpetatud; südame kahtlused ja kartused aga tunnistavad, et tegelikkuses see sageli nii pole. Kõik, kes kahtlevad oma pattude täielikus ja igaveses andestuses, eitavad seega enese suhtes Kristuse ohvri reaalsust ja ülimuslikkust. On inimesi, kes on veendunud, et Kristuse veri katab ülikülluslikult kõik patuste vajadused, aga nad ei tea, kas nad ise on selle vere toime all, ei ole kindlad, kas neil on tõeline usk.
Taolises kurvas olukorras on paljud jumalakartlikud hinged. Inimesed tegelevad oma tunnete ja oma usuga, selle asemel et tegelda Kristuse vere ja Jumala sõnaga; nad vaatavad iseendale, selmet vaadata Kristusele. Neil ei ole usku ja seepärast ei ole nende südametes ka rahu. Nõnda põhineb uskliku rahu mis tahes patu suhtes ka praegu Jumala sõna autoriteedil ja Kristuse kallil verel.
«Kellel on Poeg, sellel on elu», kellel aga on Tema elu, sellel on ka pühadus. Need on lahutamatud, sest Kristus on nii üks kui teine. Kui kohus Kristuse üle ja Tema ristisurm on vaieldamatud tõsiasjad, siis on sama tõeline ka uskliku elu ja tema pühadus. Kui pattude arvestamine Kristusele oli tegelikkus, siis on ka pühadus usklikule tegelikkus. Nii üks kui teine on tegelikkus, sest kui see nõnda poleks, siis oleks Kristus asjata surnud. Meie rahu tõeliseks ja vääramatuks aluseks on see, et Jumala poolt patu suhtes esitatud nõuded on saanud täieliku rahulduse. Jee­suse surm rahuldas need üks kord ja igaveseks. Tõestuseks on tõsiasi ülestõusmisest. Ülestõusnud Kristus kuulutab täielikku vabanemist kõigist koormaist. Ta loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.
Ole kindel, et ka väetimale Kristuse lapsele on antud õnnis eesõigus rõõmustada täieliku ja igavese andestuse üle Kristuse lunastustöö läbi. Täielik veendumus pattude andekssaamises väljendub mitte enesekindluse, vaid ülistuse vaimus, Jumala kiitmises ja hardas tänamises. See tekitab meis mitte isikliku rahulolu tunde, vaid rahulolu Kristuses, ja tänu Jumalale, selline on Jumala lunastatute meeleolu kogu igavikus. Vaim ei õpeta meile, et me ei pea patule tähelepanu pöörama, vaid Ta õpetab pöörama erilist tähelepanu armule, mis patu täielikult kustutab, ja verele, mis selle täielikult tühistab.
Kokkuvõtteks võime väita, et oleme Kristuse vere kaudu saanud rahu, täieliku õigeksmõistu ja jumaliku õiguse. Veri puhastab meie süüme. Veri viib meid kõige pühamasse paika ning annab õiglasele Jumalale võimaluse uskuv patune vastu võtta. Meile aga annab see õiguse osa saada kõigist rõõmudest ning taevasest aust ja kirkusest.

Ants Kivilo,
Pärnu praostkonna vikaarõpetaja